Liblikajaht
9. mail tähistame Elektriteatris Euroopa päeva Otar Iosseliani filmiga “Liblikajaht”. Ühtaegu mälestame 1992. aastal valminud filmipärliga möödunud aastal 89-aastaselt lahkunud Iosselianit, kes esindas euroopa filmikunsti parimaid traditsioone. “Liblikajaht” on ühelt poolt võluv väike komöödia, ent samas ka mõtlemapanev moralitee kultuuri ja elulaadi kaduvusest.
Vanale heale, kuid paraku hääbuvale Prantsusmaale saabub üha enam võõramaalasi. Sealhulgas rikkaid ärimehi, kes tulevad selleks, et maid ja mõisaid üles osta. Tulnukail on aga oma tavad ja kombed.
Nende muutuste keskel veedab oma maamõisas viimaseid elupäevi eakas invaliidistunud perenaine Marie-Agnes, kelle eest hoolitsevad tema nõbu Solange ja pahur neiu Valerie. Perenaise surm toob matustele kogu suguvõsa. Ent kohalesaabunute suureks pettumuseks selgub, et ainupärija on kadunu Moskvas elav õde.
Seni pisikeses kommunaalkorteris virelenud daam müüb kibekähku ja võileivahinna eest päranduseks saadud maamõisa jaapanlastele ja kolib ise Pariisi. Seal on ta ostnud endale korteri, mis pole oluliselt suurem Moskva omast.
Iosseliani melanhoolselt koomiline mõtisklus muutustest tänapäeva maailmas ei ärgita vaatajaid võib-olla mitte just laginal naerma, sest tavapärase loojutustamise asemel pakub rõõmu pigem enda pidev üllatada laskmine. Iosseliani kergelt sürreaalne huumor on väljapeetud ja avaldub enamasti väikeste detailide ning argielust väljakasvavate koomiliste situatsioonide kaudu, tuues meelde selliseid filmiajaloo suurkujusid nagu Tati, Keaton, Vigo ning Buñuel.
Möödunud aastal lahkunud Otar Iosselini alustas režissöörikarjääri Nõukogude Gruusias, kus tegi kolm täispikka ja mitu lühikest filmi. Probleemid tsensuuriga said üheks peamiseks põhjuseks, miks ta 1982. aastal Prantsusmaale pagulusse asus. Tema leebe huumoriga pikitud filmid on inimliku absurdi teravapilgulised vaatlused, mis on alati truud autori omapärasele nägemusele. Inimesed ja paigad, sõprus ja traditsioonid on neis olulisemal kohal kui sirgjooneline loojutustamine. Ent kuigi omapärased, pole need sugugi “raske vaatamine”, vaid naljakad, mõtlemapanevad, fantaasiarikkad ning lihtsalt ilusad. Tegemist on tänasel päeval kinoekraanidele väga harva jõudva autoriga. Elektriteater koostöös Loov Euroopa Media Desk Eestiga tahab pakkuda vaatajatele võimalust nautida suurepärase režissööri väikest meistriteost, milletaolisi praegu enam ei tehta.
“Liblikajaht” pälvis 49. Veneetsia filmifestivalil Itaalia Filmiajakirjanike Ühingu auhinna ning Rahvusvahelise Väärtfilmikinode Liidu auhinna.
