Lillede nimed

Boliivia kõrgplatool elab vanaldane maakooli õpetaja oma vaikset igapäevaelu. Kuid tal on rääkida ainulaadne lugu: just tema kostitas oma klassis kausikese supiga vangistatud võitlejat Ernesto Che Guevarat kõigest mõni tund enne viimase surma ja sai vastutasuks kuulsusega juttu puhuda. Valitsusel on plaanis tähistada guerrilla-võitleja 50. surma-aastapäeva, pidustused toovad väikesesse külla mitmeid tähtsaid tegelasi. Õige pea selgub aga, et on teisigi naisi, kes väidavad, et „supi ja lille lugu“ juhtus hoopis nendega.

Jälgime nagu vaikelus endise õpetaja tegevust ja väikese kogukonna igapäevarutiini, kus ei juhtu pealtnäha midagi – üksnes taeva taustale joonistunud karmi maastiku siluett. Lummatud ajaloo „teisejärgulistest tegelastest“, kujutab Tavoosi nende lugusid delikaatselt ja detailidesse süüvides. Tänu täpsele kinematograafiale ja pehmele kaameratööle võib tunda ikoonilise Che enda kohalolekut selles imelises keskkonnas – kuni „valitsus“ tormab tegema uusi reegleid, mis viivad vanade kommete ja uue elu, autentse ja muutuva kokkupõrgeteni, pannes seni stabiilsena tundunud reaalsuse kõikuma.

Eaka naise loo varjus peitub tugev draama, mis pakub publikule nii visuaalset kui ka emotsionaalset elamust. Mitmekihiline lugu identiteedist, ellujäämisest ja põhjustest edasi minna paljastab, kuidas reaalsus (ja ajalugu) saab olla muutlik, peaaegu voolav – nagu ka aeg, milles me elame.

Javier Garcia Puerto