Loode kaudu põhja

North by Northwest
USA
1959, 2h 16m
Režissöör
Alfred Hitchcock
Osades
Cary Grant, Eva Marie Saint, James Mason
Keel
inglise
Subtiitrid
eesti

Filmi “Loode kaudu põhja” võib pidada Hitchcocki üheks mudelteoseks, sest selles avalduvad reljeefsel ja virtuoossel moel tema lavastajakäekirja kõige iseloomulikumad jooned: meelikõditav lugu, Ernest Lehmanni oivaline originaalstsenaarium, koloriitsed karakterid ja hiilgavad näitlejatööd, suurepärane kaamerakäsitlus, laitmatu montaaž ning Bernhard Herrmanni komponeeritud võrratu heliriba. Roger O. Thornhill (Cary Grant), reklaamifirma tegevjuht, parandamatu südametemurdja, mees parimais aastais, kelle edukas elu kulgeb suuremalt jaolt mööda sissetallatud radu, satub ootamatult mastaapsetesse sekeldustesse, kui ühe mõistatuslikuks jääva organisatsiooni käsilased püüavad teda tappa, pidades teda ekslikult valitsuse salaagendiks. Arusaamatuse kiire lahendamise asemel vajub Thornhill üha sügavamale hämarate afääride sohu ja tagatipuks jääb juhuste õnnetu kokkulangemise tagajärjel mulje, nagu pussitanuks ta surnuks ühe ÜRO diplomaadi. Elus püsimiseks, tõe väljaselgitamiseks ja oma süütuse tõestmiseks on Thornhill sunnitud pagema. Nii kurikaelte kui ka politsei eest põgenedes ristub tema tee kriminaalide peibutise, lummava ja intelligentse Eve Kendalliga (Eva Marie Saint), kes mehe sarmile andudes vahetab poolt ning aitab Thornhillil kuritegeliku võrgustiku paljastada ja valesüüdistustest vabaneda.

Tempoka süžee konstrueerimisel mängisid võtmerolli mitmesugused tegevuspaigad, mida Hitchcock oli alati soovinud kasutada: ÜRO peakorter New Yorgis, Kapitooliumi hoone Washington D.C.-s, lõpmatuna laiuv preeria Kesk-Läänes, kuulus Rushmore’i mägi Lõuna-Dakota osariigis. Sellest, et ruum ja ehituskunst, iseäranis aga modernistlik arhitektuur toimib siin narratiivse katalüsaatorina, annab aimu juba Saul Bassi disainitud kineetiline tüpograafia filmi avatiitrites, mille pilvelõhkuja klaasist rippseina võrejat struktuuri matkiv joontevõrgustik allutab filmitegijate ekraanile ilmuvad nimed oma rangele geomeetriale. Lakoonilised võred on mitmel juhul ka kaadrikompositsioonide aluseks ning kombinatsioonis otsatuna mõjuva tühja ruumiga markeerivad need nii kaasaegse linnaelaniku sotsiopsühholoogilist olukorda kui ka konkreetselt Thornhilli üksildasi pingutusi adumatult kõikvägevate (võimu)jõudude lõksust pääsemise nimel.

“Loode kaudu põhja” konkurentsitult efektseim tegevuspaik on kurikaelte ninamehe Philip Vandammi villa Rushmore’i mäel. Kõnekas on juba selle asukoht Ameerika demokraatiat sümboliseeriva monumendi tipus, mis annab mõista, et allilm kujutab endast reaalset ohtu Ameerika alusväärtustele ja valitsemissüsteemile. 1950. aastail Ameerikas laia kõlapinna saavutanud arhitekt Frank Lloyd Wrighti ikoonilist Falling Wateri suvemaja (1936) jäljendav luksuslik residents on Hitchcocki linateoste kõige modernistlikum elamu. Juba alates 1930. aastaist seostusid modernistlikud kodud Ameerika filmikunstis ülekaalukalt pahatahtlike tegelaste, kurjade kavatsuste ja valgustkartvate tegudega, signaliseerides oma elanike isekust, edevust ja aplust. Ent lisaks sümboolsele tasandile peegelduvad Vandammi villa arhitektuursetes detailides ka otseselt filmi tegevustikust lähtuvad vajadused: maastikuga sulanduvad krobelised seinad ja hoone etteulatuvat osa toetavad talad võimaldasid Thornhillil märkamatult majja ronida, avatud ja astmeline ruumiplaneering lisas pinget ohule, et kutsumata külaline jääb kaabakate vaatevälja, lubades tal ühtlasi jälgida maja asukate tegevust ja liikumisi.

Seansid ja piletid
N / 31. oktoober / 18:30
Alfred Hitchcocki retrospektiiv
Tartu Ülikooli kirik (Jakobi 1)