Loomu poolest metsikud
Elvisest sisse võetud kriminaal Sailor ja tema nooruke pruut Lula asuvad seadusest üle astudes autoretkele läbi Ameerika. Nendega koos nii politsei, narkodiilerid kui ka Lula ema Marietta koos igasuguste palgatud pättidega, sest tema arvates ei ole Sailor ta tütrele sobiv kaaslane. Edasi jätkub seikluste, kuritegude ja värvikate karakterite tulevärk kuni lõpuni.
„Loomu poolest metsikud“ on žanrite megamiks – romantiline must krimikomöödia, mis on pandud road movie vormi ja esindab täpsemalt üht selle väga ameerikalikku allžanri, kus armastajad asuvad autoretkele läbi Ameerika avaruse, põgenedes oma vältimatu hukatuse eest (vt. ka „Badlands“, „True Romance“, „Natural Born Killers“, väikese nihkega ka näiteks „Thelma & Louise“). Tundub, et Barry Giffordi samanimelise romaani ekraniseerimine andis Lynchile võimaluse oma 1950ndate aastate fiksatsioon täieliku ülevõimendusega läbi elada, sest kui varem olid viiekümnendate elemendid vaid stiili osa, siis siin on tsiteerimine nii kange ja vänge, et võiks juba liigituda ka paroodia valdkonda.
Nicolas Cage, kelle firmamärk ongi ülemängimine, sobib ideaalselt kehastama enesekindlat ja lollivõitu Sailorit, kes püüab rääkida ja naerda nagu Elvis. Laura Dern vajutab karikatuurse seksikiisu pedaali põhja ja Diane Ladd (Derni ema nii päriselus kui siin filmis) mängib ta ema Marietta kurja nõia osa piisavalt kreisilt, et jõuda kõrvalosa Oscari nominatsioonini. Meeldejäävaim on aga ehk Willem Dafoe kehastatud pervert ja kurjategija Bobby Peru, kes konkureerib edukalt Lynchi kõige jõledama tegelaskuju tiitlile. Klišeesid mitte lihtsalt ei kasutatata, vaid kohati lausa selgitatakse: „See maonahast jakk on mulle mu individualismi sümbol ja mu usk isikuvabadusse“, ütleb Sailor filmis lausa sõnadega välja.
„Loomu poolest metsikud“ pole ehk Lynchi kaalukamate filmide hulgast ning võib tekkida mõneti põhjendatud küsimus, milleks sellist filmi üldse vaja oli, aga erinevalt nii mõnestki ta hilisemast teosest, on see tõeliselt meelelahutuslik vaatamine ja Lynchi lustimine tõi filmile mõneti ootamatult Cannes’ist ka kõrgeima autasu – Kuldse palmioksa.
Tristan Priimägi
