Lorni, igavene veenusk

Kümme aastat tagasi tekkis Wanphrang K. Diengdohil filmiidee. Teadmata, millal see teoks saab, hakkas ta joonistama tulevase filmi kadreeringuid. Selle kõrval tegi ta dokumentaalfilme, installatsioone, muusikavideosid ja muusikat ise – autor on aktiivne tegevmuusik. Aja jooksul joonistatust hakkas saama juba avaldamiskõlbulik koomiksromaan, kui äkki tuli hoopis võimalus teha siiski film.

Shillong on väike linnake, kus elab isehakanud, kuid ilma tööta eradedektiiv. Mehe üksluisesse ellu saabub pööre: tal palutakse uurida suure kultuuriväärtusega esemete kadumist. Otsides üht, avastab ta aga midagi muud …

Selle ülimalt stiilse filmi puhul hämmastab režii kindlakäelisus alates esimesest kaadrist kuni viimaseni. Filmis on „kohustuslikud“ noir elemendid – üksik mees, linn, saatuslik naine, jne, kuid Wanphrang on lisanud sellele veel midagi – selle, mis on samamoodi kadumas või ümber kujunemas. Filmi pealkirjas pole sugugi juhuslikult sõna lorni, mis tähistab khasi keeles uudishimulikku inimest, kes topib nina teiste asjadesse. Juhuslik pole ka see, et filmi võtted toimusid lavastaja kodukohas: see on autori kummardus oma keelele ja kultuurile, aga samas ka väljakutse uuele ajale koos rühmitusega #khasinewwave, mille üks loojatest režissöör on.

Mihkel Möölman