Marnie
Hurmav Margaret “Marnie” Edgar (Tippi Hedren) on kameeleonina oma välimust ja nime muutev saripettur, kes liigub linnast linna selleks, et järjekordne pahaaimamatu tööandja haneks tõmmata ja paljaks varastada. Philadelphias pöördub aga õnn Marnie vastu, kui sihikule võetud kirjastuse omanik, jõukas leskmees Mark Rutland (Sean Connery) noore daami mängu juhuse tahtel läbi näeb. Sinisilmsust teeseldes palkab Mark Marnie siiski masinakirjutaja ametikohale, tehes üksiti kaunitarile ettevaatlikke lähenemiskatseid. See ei takista Marniet siiski tegemast seda, mida alati, ent sel korral jääb ta vahele ning on sunnitud kuuletuma Marki kummalisevõitu nõudmisele, et vanglast pääsemiseks tuleb tal mehega abielluda. Noorpaari mesinädalaid luksuslikul kruiisilaeval tumestab asjaolu, et Marnie kangestub iga kord, kui Mark üritab teda puudutada. Marnie foobiate põhjuste jälile jõudmiseks palkab Mark pulmareisilt naastes eradetektiivi, kelle abil kerkib järk-järgult päevavalgele Marnie isikliku ajaloo košmaarne tõde.
“Marnie” on psühholoogiline põnevik, mis keerleb ümber kodutuse teema. Filmi kangelanna on pidevalt teel, küll rongi, küll auto, küll takso, küll laevaga, koguni hobuse seljas. Ent see otsata tee viib vaid ühest anonüümsest jaamast teise, üha uutesse ilmetutesse kontoritesse. Michele Piso sõnul mängib “kohatus “Marnies” üliolulist rolli, määratledes kangelanna ekslejana, kes piire ja künniseid ületades avardab üksnes meeleheite horisonte. Koha puudumine märgib üksiti identiteedi puudumist. Marniel on mitu palet, ent ükski neist pole piisav.” Ka Markiga abielludes ja tema suursugusesse villasse kolides tunneb noorik end kuldpuuri pistetud kanaarilinnuna. Nagu “Psühhos” (1960) ja “Lindudes” (1963), selgub siingi, et Marnie hirmude juured ulatuvad tema lapsepõlvekoju ning filmi keskne konflikt leiab lahenduse naise ema Bernice Edgari tagasihoidlikus elamises Baltimore’i sadama lähistel asuvas töölislinnajaos, mis erineb diametraalselt Marki elegantsest, põlvkondade jooksul kogutud jõukusest kõnelevast häärberist. Bernice’i kitsuke ridaelamuboks toimib ühtlasi tundemaastikuna, milles kangastuvad Marnie plikapõlve luupainajalikud mälestused. Ruumikujunduses, aga ka filmi vormikeeles üldisemalt, aimuvad 1920. aastate saksa ekspressionistliku kino impulsid, mida Hitchcock oli endasse ahminud oma loometee alguses Saksamaa toonaste filmivirtuooside tööd jälgides. Lisaks kasutab Hitchcock Marnie emotsionaalsete traumade kuvamiseks teise maailmasõja järgse Euroopa modernistliku autorikino vormiarsenali, mistõttu on “Marnies” leitud paralleele ka Michelangelo Antonioni filmiga “Punane kõrb” (1964).
“Marniest” sai Hitchcocki loometeel omamoodi verstapost. Esiteks oli see viimane film, mille keskmes oli lavastaja kaubamärgiks kujunenud linalakk kangelanna. Teiseks katkes pärast “Marniet” Hitchcocki pikaajaline koostöö mitmete seniste põhipartneritega, nagu operaator Robert Burks, kes oli vastutanud kaameratöö eest tosinas Hitchcocki filmis, monteerija George Tomasini, kes tegi kaasa üheksa tema linateose loomisel, ja helilooja Bernard Herrmann, kes oli komponeerinud suurt tunnustust pälvinud partituurid niisugustele hittidele nagu “Peapööritus” (1958), “Loode kaudu põhja” (1959) ja “Psühho”. Märkimist väärib seegi, et uue ajastu saabumise märgina asendub Hitchcocki varasemaid filme läbinud vihjeline seksuaalsus siin varjamatu, isegi vägivaldse erootikaga.
