Me ei sure kunagi

See kultusfilm oli esimene publikufilm pärast 1990. aasta poliitilist pööret, ja see on ka uue ajastu üks edukamaid filme. Segastel aegadel olid ungarlaste mälestused János Kádári režiimist täpselt sama nostalgilised kui filmi peategelase mälestused ühest pöörasest reisist seitsmekümnendatel koos ekstsentrilise onuga, kelle jaoks naised, hobused ja vabadus tähendasid kõike. Suure reisi pealmine kiht on sõit Budapestist maale ja tagasi, sõit kõikvõimalike sõiduvahenditega; aga selle kõrval ka on palju sümboolsemaid liikumisi: kuidas poiss asub meheks saamise teele, kuidas ta liigub ühiskonnakihtide vahel, juhtivas rollis on traavisõit Budapesti hipodroomil, ja lõppude lõpuks, mis asi on see elu… „Suur reis, sa ütlesid, et see on elu, me ei sure, inimene ei eksi ju kunagi ära…” – kõlab filmi tunnuslaulus, mis kujunes ka enim esitatud filmimuusikaks Ungaris. Filmi žanr on kuskil draama ja komöödia piiril liikuv road movie, saab naerda ja ka nutta, nagu parimates ungari filmides ikka.