Mees, kes tappis Don Quijote
Mõnelgi suurel loojal on paljutõotav romaan, maal või sümfoonia jäänud lõpule viimata, sest inimlikud võimed jäävad unistustele alla ja ideaaliihalus ei luba ebatäiuslikku teost valmiks kuulutada. Sama saatust ennustati juba ammu ka filmile “Mehele, kes tappis Don Quijote”, mille kallal režissöör oli üle kahekümne aasta nikerdanud, kuid Terry Gilliam võitles oma tuuleveskitega võiduka lõpuni, ehkki paljud austajad olid juba lootuse kaotanud ning kaks varem peaossa kavandatud näitlejat (Jean Rochefort ja John Hurt) mullu hinge heitnud.
Noorelt blaseerunud režissöör Toby väntab parajasti Hispaanias Vene viinamargile Don Quijote teemalist reklaamklippi, kui talle pudeneb pihku DVD tema enda kümne aasta taguse tudengifilmiga “Mees, kes tappis Don Quijote”. Et see sai üles võetud praeguse võttepaiga lähedal, läheb Toby ümbruskonda oma mälu värskendama ja kohtub toonase filmi peaosatäitjaga, kes on end sellest ajast peale tõsimeeli Don Quijoteks pidanud. Nõdrameelsele raugale kaasa tundes kehastub Toby tema kannupoisiks Sancho Panzaks ning siitpeale kaob tal endalgi arusaamine sellest, kust jookseb reaalsuse ja ettekujutuse piir.
Nagu oma varasemais teostes (“Brazil”, “Parun Münchhauseni seiklused”, “12 ahvi” jt), ei hoia suur fantasöör Gilliam siingi end tagasi ning pritsib süžeesse nii ohtrasti ogaraid pöördeid, et vaataja kaotab pea sama kiiresti kui oma mälestuste lummuses heitlev Toby. Meelemõistuse säilitamiseks tasub kinno minnes juba ette loobuda ratsionaalsest mõtlemisest ja range loogika ihalusest.
