Mooniväli

Lahing reegli üle, milliseid filme peab tegema ja milliseid ei tohiks üldse näidata, tundus alles hiljaaegu pikkamisi hääbuva ajaloonähtusena. Tänaseks on see vastuseis lahvatanud teatud filmide osas, mida ühed pärgaksid auhindadega, samal ajal kui teisel pool maakera asuvas Euroopa Liidu riigis tahetakse neid täielikult ära keelata.

„Mooniväli” on inspireeritud 2018. aastal Ivana Mladenovici auhinnatud draamafilmi „Soldiers. A Story from Ferentari” protesti tõttu katkestatud kinolinastusest. Loetud päevad varem peatati samas kinos prantsuse draama „120 lööki minutis” linastus religioonist kannustatud põhjustel, mille taustal on taolised LGBT-filmid kõlvatuse etaloniks. „Mooniväli” ei näita vabaduse ja vagaduse duellis kummagi suunas süüdistava näpuga. Vastupidi, film seob selle plahvatusohtliku vastuseisu ühte peategelasesse. Cristi on lugupeetud politseinik, kes saabub koos oma üksusega korda looma mässus, mille on tekitanud protest järjekordse LGBT-teemalise kinoseansi vastu. Kõik Cristi ümber kaotab kontrolli hetkest, mil tema endine poiss-sõber politseiniku ära tunneb. Üha eskaleeruvamast mässust koorub välja rahumeelt lämmatav kapp, kus end varjates pole võimalik vahet teha, kas teisel pool kõnnivad abistavad sõbrad või vihkamist täis vaenlased.

Filmi meisterlikult nüansseeritud režii koos stsenaariumi, montaaži ja operaatoritööga kerivad selles spiraalis summutatud pinevuse viimase vindini.

Elise Eimre