Nagu peeglis
NB! 27. oktoobri seansi juhatab sisse helilooja Jüri Reinvere, kellega vestleme filmi ette umbes pool tundi. See tähendab, et seanss on selle võrra pikem ja film algab orienteeruvalt kell 19.
Noor naine Karin (Harriet Andersson) pöördub pärast vaimuhaiglas veedetud aega tagasi pere suvekodusse üksildasel saarel. Temaga koos on abikaasa Martin (Max von Sydow), isa David (Gunnar Björnstrand) ja noorem vend Minus (Lars Passgård). Esialgse rõõmsa pealispinna all hakkab end ilmutama perekonnas valitsev meeleheide, kui Karin, kes peab end meelehaigusest paranenud olevaks, satub saarel hüsteeria ja hallutsinatsioonide küüsi, uskudes, et talle ilmutab end Jumal. Film näitab, kuidas Karini side reaalsusega tasapisi kaob ja kuidas see mõjutab perekonnaliikmete omavahelisi suhteid. Sellal kui Karin triivib selguse ja hulluse vahel, on Karini perekond võimetu takistama tema langemist vaimuhaiguse sügavikku.
Filmile viidatakse sageli kui esimesele osale usuteemalisest triloogiast, mille järgmisteks töödeks said “Armulaualised” ja “Vaikus”. Kõik need filmid käsitlevad eksistentsiaalseid usu, armastuse ja elu tähendusega kokku puutuvaid kriise ning toimuvad isoleeritud, üksildastes paikades. Esmatasandil käsitleb “Nagu peeglis” noore naise langemist hullumeelsusesse ja selle mõju lähedastele, kuid pealiskihi all uuritakse filosoofiliselt sügavamat teemat – kuidas me lähtuvalt inimkogemuse keerukusest kujundame enda jaoks tähendusrikast arusaama maailmast. Võti peitub pealkirjas, mis lähtub Piiblist, Pauluse esimesest kirjast korintlastele, milles öeldakse, et arusaama maailma loomusest varjutab asjaolu, et seda nähakse “nagu peeglist”.
Film oli Bergmani teiseks koostööks operaator Sven Nykvistiga, kellest kujunes tema kauaaegne koostööpartner. Just siit saab alguse filmikeel, mis hiljem Bergmani misanstseenidele tunnuslik on. Režissöör ja operaator pidasid töö käigus tõsiseid arutelusid valguse kasutamise üle filmis ning Nykvist arendas edasi omaenese stiili, kasutades väga vähest kaamera liikumist.
Tegemist on ilusa, delikaatse ja peenetundelise filmiga inimese vaimumaastikest, jumalaotsingutest ning eksistentsi üksildusest. Vaatajale, kes Bergmani loominguga tuttav pole, on film heaks sissejuhatus Bergmani psühholoogiliste draamade juurde. Film tõi Bergmanile 1962. aastal tema teise Oscari.
Inimesed tulevad merest ja vaatavad peeglisse. Nad näevad endas tühjust. Naine tahab minna sellest läbi, läbi seina ja näha Jumalat. Kulminatsioon on võimas, kus naine näeb Jumala asemel ämblikku. Külmade silmadega ämblikku. Me ei tea, kas ta kaotas usu, aga inimesed leidsid armastuse ta vastu, lootes, et see aitab naist. Bergman sõnastab Jumala vaikimise; armastus võib olla lootus ja lootusetus, usaldus ja usaldamatus. Armastus võib olla Jumal.
– Rainer Sarnet
