New Yorgi jõugud
New York, 1862. Amsterdam Vallon (Leonardo DiCaprio) naaseb parandusasutusest kodukanti, Five Pointsi New Yorgis, südames kättemaks oma isa preester Valloni (Liam Neeson) surma eest. Selleks peab ta aga saama piisavalt lähedale süüdlasele, kogu piirkonda oma kontrolli all hoidvale Lihunik Billile (Daniel Day-Lewis), ja see pole sugugi lihtne ülesanne.
Scorsese maffiatriloogia kolmas film „New Yorgi jõugud“ on värvikas ja detailne ajastupilt toonasest New Yorgist kui sulatusahjust, kus reegleid ja seadusi alles taoti sepikojas, ja täpselt sinnasuunas, kuhu võimul olijatel parasjagu vaja oli. Kuritegevus, poliitika ja kirik olid risti-rästi põimunud üheks pulseerivaks massiks, mille sees püüti vormida uut maailma.
„New Yorgi jõugud“ andis Scorsese karjäärile ootamatult täiesti teise käigu. Uue aastatuhande tulek tõi äkki kaasa selle, et alates siinsest hakkasid ta filmide eelarved olema regulaarselt pigem sinna 100 miljoni kanti ja üle (senisest kordi rohkem), ja ootamatule leidis ta endas üles kassafilmide meistri, sest enamus filme on sel aastatuhandel tulnud ka tublisti kasumisse. De Niro asemele leidis ta oma filmidesse mängima Leonardo DiCaprio, kellest on Scorsesele saanud sama sage ja truu peaosaline. „New Yorgi jõugud“ lõpetab ka mitu huvitavat sünergiat – esiteks on see kolmas nn. maffiatriloogia film, näidates kuritegelike jõukude organiseerimispüüdeid New Yorgi algusaegadel, ja teiseks on see omamoodi kõverpeegelpilt kostüümidraamale „Süütuse aeg“, mille rikka eliidi igapäevaelu kontrastiks on siinne porine ja karm olelusvõitlus umbes samast ajast 1860-1870. aastatest.
„New Yorgi jõugud“ oli ka esimene valuline samm Scorsese taaslähenemisest Ameerika filmiakadeemiale, kuigi auhinnaõhtu päädis täieliku flopiga, kümnest nominatsioonist ei tulnud ühtki võitu. Kõrgeimat tunnustust väärib aga alatiseks Daniel Day-Lewise Lihunik Bill – järjekordne karismaatilise kurjuse kehastus Scorsese pahade meeste mainekas galeriis.
Tristan Priimägi
