Noor Frankenstein
Tere. Mina olen Kalver. Mul on üks jutt. „Õõvarõõmu” mäletad? Seda hiiglama ägedat eriprogrammi, mille raames Elektriteater näitas viit suurepärast õudusfilmi. Muidugi mäletate, sedavõrd meeldejäävat nime ei saagi unustada. Samas, kui ma oleks oleks olnud talumatult põikpäine ja jäänud oma esialgse mõtte juurde, siis oleks selle programmi nimi olnud midagi olulisemalt vähem suupärasemat. Näiteks „Karta pole vaja”.
Samas kui mingi nimi on juba välja mõeldud, siis ei saa üks kokkuhoidliku loomuga eestlane seda ka niisama laokile jätta. Tuleb ikka igaks juhuks tallele panna, et äkki kunagi läheb vaja. Eriti kui toona Elektriteatri inimestele seda eriprogrammi mõtet tutvustades oli juba sellega kõrvu idanemas mõte raamatust, mis pühendatud õudusfilmide ikoonidele. Nii et tegelikult läks hästi, et Mihkel „Õõvarõõmu” nime välja pakkus. „Karta pole vaja” jäi kenasti oma aega ootama ja see aeg on nüüd käes.
17. mail linastub Elektriteatris raamatu „Karta pole vaja” ilmumise tähistamiseks Mel Brooksi silmapaistvalt naljakas austusavaldus ühele väga klassikalisele ja õudusfilmide ajaloos tähtsale filmile „Frankenstein”. Kuna härra Brooksi filmi peategelaseks oli Victor Frankensteini pojapoeg Frederick Frankenstein, siis sai tema filmi pealkirjaks „Noor Frankenstein”. Traditsioonidest lugupidava mehena toimub selleski osa tegevusest täpselt sellesamas laboratooriumis kus 1931. aastal Victor majandas. Muus osas on Mel Brooks endale mõningaid vallatuid vabadusi lubanud ja Gene Wilder palub, et tema tegelase nime hääldataks kui Frankestiin.
