“Õnnelike surnute aed”
„Üks põnev ja õudne põgenemise vorm on see, kui inimene põgeneb oma pähe ja jääb sinna kinni.”
“Õnnelike surnute aed” on Viljandi kultuuriakadeemia 4. kursuse lavastajatudengi Oskar Viirandi diplomilavastus.
„Kui mulle tundub, et mõne inimesega suheldes saan ma rohkem haiget, kui ma tol hetkel taluda suudan, siis ma tõesti põgenen.“
Austria kunstnik Friedensreich Hundertwasser lasi end matta oma “Õnnelike surnute aeda”, tulbipuu alla, et see puu saaks tema elu edasi kanda. Elu keerdkäikudest hoolimata leidis Hundertwasser viisi, kuidas surm ei oleks lõpp, vaid uus algus, edasiminek, harmooniline ühinemine maailmaga. Meie lavastus “Õnnelike surnute aed” võtab selle nime ja mõtte – see on pilk inimese haprasse, aga visasse olemusse, räägib kontaktist, mis on kadunud, ja sellest, kuidas see uuesti leitakse; kindlustundest, mis haihtub, ja sellest, kuidas see tagasi võidetakse. Või kas võidetakse? Kas me julgeme uuesti alustada, edasi minna?
Vahepeal tasub mõelda, et kui te üks päev ära kaoksite, kas te siis oleksite selle igatsuse väärilised, mis teie lähedased teie puudumisel tunnevad?
Lavastus koosneb kahest eraldiseisvast struktuurist. Üks avab ennast kinolinal ja teine toimub laval. Kaks struktuuri täiendavad teineteist, uurides, kuidas kino ja teater koos toimivad.
„Ei ole olemas sõnu, mis kirjeldaksid seda, mis ma tahan edasi anda”
“E vola, vola, si sa, Sempre più in alto si va.”
Laval Janek Vadi
Ekraanil Mari Abel, Erki Laur, Eva Maria Aru, Elina Soosaar, Kirill Havanski, Maria Paiste, Tom Rüütel
Lavastaja Oskar Viirand
Dramaturg Madleen Maria Kirja
Produtsent Merili Tambu
Tehniline produtsent Sandra Stella Eilaste
Videokujundaja Deili Post
Operaator Jaagup Maidla
Operaatori 1. assistent Sten Hendrik Killak
Režissööri 1. assistent Robin Täpp
Helilooja Jaan Eerik Priks
Helikujundaja Kaur Hannes Käämbre
Värvimääraja Robin Õige
Kunstnikud Anna Maria Praks, Paula Aarnis, Triin Rahuoja
Kostüümikunstnik Triin Rahuoja
Grimmikunstnik Ronja Marie Tepp
Grimmeerija Gretten Vaga
Filmi valguskujundajad Joosep Kurm, Kris Kervin Mölder
Lavaline valguskujundaja Mairon Tovstsik
Plakatikunstnik Maria Helena Seppik
Fotograaf Jürgen Joost
„Kas kõik majad näevad üksikud välja?“
Suured tänud vestluste eest
Jan Kaus, Jan Teevet, Kai Valtna, Jenss Lootus, Ave Palm, Emma Lumi, Doris Kareva, Johannes Peetsalu, Ruslan Stepanov, Ott Pastarus, Roos Lisette Parmas, Jürgen Rooste, Roomet Jakapi
Tänud toetuse eest
Jaagup Kurm, Jürgen Volmer, Tiiu Tamm, Piia Ruber, Lennart Peep, Karl Saks, Ruslan Stepanov, Eve Komissarov, Tõnis Parksepp, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tähetorni Hotell, Reval Sport, Astora Catering, BEEBAD, Pistoria pagariäri, Mobec ja Karksi, JK ÜritusTehnika
AAMISSEPP GRIFFY
Peab aamissepp tundma toobreid.
Kuid ma õppisin tundma ka elu.
Kas teie, kes hulgute haudade ümber,
Arvate tundvat elu?
Võib-olla te arvate nägevat laia silmapiiri,
Kuid tegelikult vaatate ringi oma toobri sees.
Te ei suuda tõusta selle servani,
Et vaadata väliseid asju
Ning ühtlasi näha ennast.
Oma toobrisse olete suletud –
Teie toobri laudadeks
On keelud ja käsud ja näivus.
Murdke need puruks ja hajutage nõidus,
Mis sunnib teid toobrit pidama eluks!
Ja arvama, et tunnete elu.
Edgar Lee Mastersi tekst raamatust “Spoon Riveri koolnud”. Tõlkinud Boris Kabur
