Öö annab armu
Mika Kaurismäki, kes tõi koos noorema venna Akiga tõi kaheksakümnendatel Soome filmimaastikule uue hingamise ja elu, on oma tuntud headuses saanud taas hakkama põhjamaiselt karge ja ehedusest pakatava filmiga. Koroona tõttu inimtühjusse mattunud volbriööl õnnestub arst Ristol saada vana hea sõbra Heikki baarist veini, et lahjendada abielukriisi muremõtteid. Meeste mõnus olemine võtab aga ootamatu pöörde, kui sisse sajab kutsumata külaline, kes kuidagi enam lahkuda ei taha. Ennast sotsiaalabitöötajana tutvustav Juhanil näib olevat turjal suurem murekoorem kui kahe sõbra südameasjad kokku.
Kaurismäki ei näe koroonatingimustes filmiloomisel takistust, vaid võtab seda mõnusa väljakutsena; ta on alati eelistanud väikest meeskonda ja produktsiooni. Kasutades samu näitlejaid nagu filmis „Kolm tarka meest”, läheb Kaurismäki taas julgelt välja improvisatsioonidraamale, kus ilma stsenaariumita loodav ja karakteritel põhinev lugu koorub lõplikult välja alles tegemise käigus. Sel moel tekkiv näitlejate omavaheline dünaamika ja reaktsioonide ehedus annab filmile mõnusa autentsuse.
Improvisatsioonitehnikas lavastamisel on suur oht, et filmi sisu võib kaduma minna, mistõttu saavad seda riski endale lubada vaid tõelised meistrid. „Armuline öö” tõestab taas, et Kaurismäki seda kahtlemata ka on.
Elise Eimre
