The Omen

„The Omen“ on lugu poisist, kes võib ja võib ka mitte olla Antikristus. Kui filmi lavastaja Richard Donner, kelle jaoks oli tegmist esimese suure õnnestumisega, mille tuules tulid Superman ja Surmarelvad ja X-mehed, tahe oleks peale jäänud, siis see võib ja võib ka mitte olla olekski suuresti tõlgendamise küsimuseks jäänud. Stsenaristi lähenemine oli veidi sirgjoonelisem. Tema tahtis, et vaatajad jääksid uskuma, et see siiraste silmade ja kauniste lokkidega väike poiss Damian on kindlasti Saatana enda poeg. Maa peale tulnud Antikristus. Et ei jääks mingit kahtlust. Sest muidu poleks filmi finaal ju üldse mõeldav.

Ma tõmbaks siia paralleeli Henry Fonda tegelaskujuga filmist „Once Upon a Time in the West“ (1968). Henry oli vaatajatele muuhulgas tuttav filmist „12 Angry Men“ (1957), kus tema tegelase kindlameelsus päästis süütu noormehe surmanuhtlusest. Läbinisti positiivne tegelane. Eeskjulik kodanik. Sergio Leone filmis see kuvand purustatakse. Henry on seal külmavereline mõrtsukas.

Gregory Peck kehastas filmis „To Kill a Mockingbird“ (1962) advokaat Atticus Finchi. Läbinisti positiivne tegelane. Eeskjulik kodanik. Filmis „The Omen“ mängib ta Damieni isa Robert Thorni, keda sunnitakse tegema ebainimlikku valikut. Vaatajal on muidugi lihtsam, nemad ei pea reaalselt Meggido pistodasid käiku laskma, isegi mitte kaaluma seda varianti. Robert peab esmalt aga jõudma üldse selleni, et jääda uskuma midagi sellist, mida ratsionaalselt võttes ei ole võimalik uskuda. Ja siis sellele usule tuginedes astuma üle piiri, mida ei tohi ületada.

Muuhulgas nõuab see samm ka iseenda puudulikuse tunnistamist. Oma läbikukkumise tunnistamist. Sest Neil Gaiman on oma raamatus „Head Ended“ ju täpselt ära kirjeldanud, kuidas isegi Antikristus võib turvalises ja armastavas keskkonnas üles kasvada üheks täiesti tavaliseks poisiks. Isegi sarvi ei kasva talle.

– Kalver Tamm