Paradiisi lapsed
Marcel Carné “Paradiisi lastel” on prantsuse filmimaailmas eriline koht. Filmikriitikud on seda ikka ja jälle kõigi aegade parimate linateoste hulka arvanud.
Film viib vaataja 1840. aastate Pariisi ja sealsesse kirevasse teatrimaailma. Neli väga erinevat meest – dändist varas Lacenaire, miim Baptiste, näitlejaks pürgiv Frédérick Lemaître ja jõukas aristokraat de Montray – on armunud ühte ja samasse naisesse, kaunisse ja konfliktsesse Garance´i. “Paradiisi lapsi” on nimetatud prantsuse vasteks filmile “Tuulest viidud”. Kuid see ei ole pelgalt suurejooneline ajalooline eepos, vaid näitlejate, mõrvarite, petturite, taskuvaraste, prostituutide, impressaariote ning dekadentlike rikaste mitmekihiline ja küüniline portree. Paljud tegelased põhinevad tõelistel inimestel, nagu ka tegevuspaikade miljöö. Carné ja Préverti linaloo võlu peitub selles, kuidas ühtaegu näidatakse elu teatris ja elu kui teatrit.
Filmi idee pärines kuulsalt näitlejalt Jean-Louis Barrault´lt, kes jutustas Carnéle ja poeet Jacques Prévertile episoodi 19. sajandi alguse kuulsa miimi Jean-Babtiste Deburau elust. Stsenarist Prévert tõi omalt poolt stsenaariumi veel terve hulga XIX sajandist tuntud tegelasi ning kirjutas juurde ka väljamõeldud kujusid.
Erakordne oli ka filmi saamislugu. Filmivõtted toimusid natside okupatsiooni aegses Pariisis ja Nice’is. Carné oli sunnitud palkama massistseenidesse natsimeelseid kaastöötajaid, kes ei kahtlustanudki, et tegutsevad kõrvuti vastupanuvõitlejatega. Filmi kunstnik ja helilooja olid juudid, keda taga otsiti. Legendid räägivad nälgivatest massistseenides osalejatest, kes sõid osa pidusöögitoitudest ära enne, kui neid filmida jõuti. Tundub uskumatu, et sõjaaja oludes suudeti teha midagi nii ambitsioonikat. Prantsuse filmirežissöör François Truffaut tunnistas kord: “Olen teinud 23 filmi. Vahetaksin need kõik võimaluse vastu teha “Paradiisi lapsed”.”
“Paradiisi lapsed” linastub koostöös Vaba Akadeemiaga. Filmi juhatab sisse ning peab pärast linastust loengu Mihhail Lotman.
