Parasiit – mustvalge versioon
Elektriteater sai tänavu märtsikuus üheksa-aastaseks. Mõtlesime seda nii- ja naapidi, kuidas oleks õige sünnipäeva tähistada. Lõpuks leidsime väärilise võimaluse, et tuua ekraanile mustvalge versioon möödunud aasta arthouse fenomenist “Parasiit”. Et aga koroonapuhang ei lubanud märtsis filmi näidata, jõuab see meieni nüüd suvel.
“Parasiidi” tohutu edu algas eelmise aasta Cannes’i filmifestivalil Kuldse palmioksa võitmisega ja tipnes loomulikult hetkel, kui talle omistati parima filmi Oscar.
Kindlasti võib küsida, miks vaadata filmi mustvalgelt. Režissöör Bong John-ho pani kokku mustvalge versiooni juba enne filmi ametliku esilinastust, kui nad operaatoriga koos filmi ette valmistasid. Oma filmist mustvalge versiooni tegemine on olnud režissööri unistus juba ammu, sest lapsepõlves vaatas ta kõiki enda jaoks olulisi filme kodus mustvalgest telerist.
Enda või teiste filmi mustvalgelt vaatamine on meetod, mida paljud režissöörid kasutavad, et filmi värske pilguga näha ja uusi detaile märgata. Teine sarnane meetod on näiteks vaadata olulisi moodsaid filme ilma heliribata. Heaks näiteks on režissöör Steven Soderbergh, kes tegi esimesest Indiana Jonesist mustvalge versiooni, mis on täispikkuses vaadatav siit.
Mõni huviline on filmi võibolla juba näinud ja kahtleb, miks nüüd uuesti vaadata. Kinos töötades tuleb seda tihti ette, et peame sama filmi mitu korda järjest vaatama. Oleme tajunud selgelt seda, et osa filme muutub iga järjestikuse vaatamisega tugevamaks, teised aga nõrgemaks. Üldiselt on see, kas ta teisel vaatamisel muutub paremaks või halvemaks, lihtne indikaator filmi sügavusest. Igal korral märkab vaataja detaile, rütmi ilu, dekoratsioone või tegelaste sügavust, mis varem on justkui tausta ära hajunud. “Parasiit” on kindlasti selline film, mis väärib mitmeid kordi üle vaatamist. Ükskõik, kas selleks, et märgata soenguid, arhitektuuri või montaaži. (Ettevaatust, kõik viimased lingid sisaldavad spoilereid ning on soovitavad alles pärast esmakordset filmi vaatamist.)
