Persona

Selleks ajaks, kui 1966. aastal valmis “Persona”, oli Bergman juba toonud vaataja silme ette rea unustamatuid pilte ja kujundeid (näiteks “Seitsmenda pitsri” malemäng Surmaga). “Personaga” viis režissöör (mõistagi koostöös operaator Sven Nykvistiga) oma visuaalse keele uuele tasemele ning see jäi kummitama tavapublikut, filmikriitikuid ning tulevasi filmitegijaid.

Film viib meid eraldatud maamajja mere ääres, kus lakkamatult lobisev medõde hoolitseb näitlejanna eest, kes on otsustanud vaikida ega lausu ainsatki sõna. Sellest lummavast ja samas mõistetamatust vaikusest järjest enam rahutuks muutuva medõe jaoks hakkab peagi hägustuma piir, kus lõpeb tema ja kus algab patsient. Kiht kihi ja pilt pildi haaval tuuakse meieni kahe naise psühholoogiline portree. Tõlgendusvõimalusi jätkub, samas on kõik selge.

Mõiste persona lähtub Carl Jungi teooriatest ning tähistab maski, mida inimene kannab teise inimese ja ühiskonna ees. Personasid võib mõistagi olla mitu. Linateos lähtub oma mustvalges pildikeeles duaalsusest: mängud heleda ja tumedaga, varju ja valgusega, ühe ja teise naisega, sõnade ja vaikusega, unenägude/nägemuste ja reaalsusega. Filmiloosse on jätnud kustumatu jälje kaadrid kahest näost, mis sulanduvad teineteiseks, kahest näost – üks otsevaates, teine profiilis, kahest allavaatavast näost, mis moodustavad ühe terviku. Filmi ideegi sai alguse sellest, kui Bergman nägi Bibi Anderssoni ja Liv Ullmanni vahel eksisteerivat sarnasust. Kust algab üks ja lõpeb teine? Kes on mina? Kes on teine? Kas ja kuhu on võimalik tõmmata see piir? Kui teine mind mõjutab, siis kas olen see ikka veel mina või juba teine?

“Persona” oli esimene film, kus töötasid koos Ingmar Bergman ja Liv Ullmann. Ullmannist sai üks Bergmani põhinäitlejaid, kellega nad tegid koos kokku kümme filmi.

Näitlejanna otsustab vaikida. Ta vaikimine kestab kuid, mida hakkab ravima noor medõde üksikul saarel. See ei kõla nagu elu, see on film, mida režissöör ka kohe alguses rõhutab. See on mäng, eksperiment, psühhoanalüüsi seanss või moderne luule. Vaikiva kaaslase kõrval muutub medõde näitlejannaga sarnaseks. Vaikijale on kerge omistada omaenda mõtteid, omaenda elu. Teda on kerge mõista, sest ta ei valeta. Vaikija varjatud saladused ilmuvad kui iseenesest. Vaikus laseb rääkida sisemisel tõel. Jälle see Jumala vaikus.

– Rainer Sarnet

PS: Jaanuaris 2019 etendub “Persona” Vanemuise teatris Ain Mäeotsa lavastatult.