Poevargad
Cannes’i Kuldne Palmioks tuli “Poevaraste” jaoks ühest küljest ootamatult, ent režissöör Hirokazu Kore-eda jaoks oli see juba viies kord oma filmiga Cannes’i võistlusprogrammis osaleda ning 2013. aastal võitis ta seal ka zürii eriauhinna.
Kore-eda on dokumentalisti taustaga režissöör-humanist, kes pole kunagi teinud midagi ekstravagantset või šokeerivat, kuid on meister märkama tagasihoidlikke, vaikseid, ülimalt teravalt ühiskondlikku närvi ja tõepärasust tabavaid lugusid. Neljanda jaapanlasena Kuldse Palmioksa saanud Kore-eda on oma tähelepanud fokusseerinud perekonnale kui teatud ühiskondlikule mikrokosmosele, mis on üheks esimeseks sootsiumi rabedate muutuste diagnoosi kandjaks. Ka “Poevargad” algab kui rahulik lugu perekonnast, milles on ühelt poolt palju soojust ja hoolimist, aga samal ajal ka midagi hingekriipivalt kahtlast.
Osamu Shibata elab koos oma naise ja kahe lapsega kusagil Tokyo äärelinnas. Mõlemad teevad küll lihtsat tööd, ent äraelamiseks toetuvad nii nendega ühe katuse all elava vanaema pensionile kui ka hästi läbimõeldud poevargustele. Ühel päeval märkab Osamu tänaval külmetamas väikest armast kodutut tüdrukut Jurit, kelle ta samuti oma ühtehoidva perekonna hoole alla võtab. Juhuslikult märkavad selle omapärase kommuuni liikmed, et telekas räägitakse, et Juri on teadmata kadunud ja teda otsitakse taga. Peagi käivitub ootamatu sündmuste jada, mis pöörab pahupidi ettekujutuse sellest perekonnast ning toob välja vaka all peitunud saladused ja luukered, mis seni ühtse löögirusikana toiminud koosluse laiali paiskab.
Nagu Kore-eda varasemateski filmides, on ka siin perekond peegliks ühiskonnas kiiva kiskuvatele protsessidele. Ta laotab vaataja peale kõigepealt uinutavalt mõnusa sooja teki, ent tõmbab selle seejärel järsku ja ootamatult ära, jättes vaataja vastamisi ilustamata röntgenpildiga.
“Poevargad” on Jaapanis löömas publikurekordeid, ent konservatiivne peaminister Shinzo Abe jaapani kino suurmeest Cannes’i võidu puhul ei õnnitlenud, liiga häirivaks osutus tema jaoks see vaikse humanismi meistriteos.
Filipp Kruusvall
