Intiimne valgus
Ivan Passeri esimene täispikk film jäi ainsaks tööks, mille ta tegi kodumaal enne Ameerika Ühendriikidesse emigreerumist. Väikest meistriteost peetakse Tšehhi uue laine parimate tööde hulka kuuluvaks.
Esmapilgul üsna süžeevaene lugu areneb kahe muusikust sõbra ümber, kes kohtuvad pärast kümmet aastat. Petr on edukas muusik, kes saabub väikelinna harrastajate orkestri ette külalissolistina esinema. Ta külastab koos kaunitarist sõbratari Stepaga vana sõpra Bambasi, kes töötab kohalikus muusikakoolis õpetajana. Edasi ilmneb, et ei Petr ega Bambas pole oma eluga päriselt rahul ja ihaldavad midagi enamat. Filmil ei ole pealtnäha suurte pöörete ja dramaatiliste kulminatsioonidega süžeed, ometi juhtub ühe õhtu jooksul palju. Ivan Passeril õnnestub luua lihast ja luust inimesed oma igapäevaste vajadustega.
Just filmi realistlik ja dokumentalistlik toon annab ainulaadse loomulikkuse tegelastele, keda näidatakse nii nende vooruste kui puudustega. Kõike on vorminud režissööri ühtaegu humoorikas ja sügav nägemus inimestest. Humoorikad momendid vahelduvad tõsisemate stseenidega. Filmi pildikeel on lihtne, kuid loo seisukohalt tõhus, lastes tegelastele kaasa elada ja tuues esile igapäevaelu dramaatilised hetked. Sageli suudavad lihtsad võttenurgad ja kaamera liikumised vaataja filmi kaasa võtta, tehes temast justkui veel ühe külalise tegevuspaigas.
“Intiimne valgus” valmis 1965. aastal, mil õhus oli lootust positiivseteks muutusteks ühiskonnas. Ehkki tegevus areneb lihtsa loo ümber, jäi see siiski tsensuurile ette ning sattus aastakümneteks riiulile. Põhjused filmi keelamiseks olid segased ning režissöör ise asjade käigust hämmingus. Passer on hiljem meenutanud, et filmi vaadanud kommunistliku nomenklatuuri liikmed kommenteerisid nähtut sõnadega: “See oli väga igav film.” Režissöör tõlgendas hinnangut positiivsena, arvates, et see tähendab, et film ei näita võime ega kommunistlikku kurssi halvas valguses. Ent võib-olla oligi filmi keelamise põhjuseks just partei ja võimude täielik ignoreerimine.
Ivan Passer oli kaasstsenaristiks ka Miloš Formani Tšehhi-perioodi märgiliste tööde “Blondiini armastus” ja “Pritsimeeste pidu” juures.
“Intiimne valgus” on jäänud Euroopa filmiajaloo teetähiseks, mis inspireeris selliseid suurkujusid nagu Miloš Forman või Krzysztof Kieślowski, kes valis selle kümne teda enim mõjutanud filmi hulka. Naljakas ja liigutav portree inimeseks olemisest puudutab loodetavasti vaatajat ka täna.
Enrico Barone
