Karikakrad
Vera Chytilová julgelt eksperimentaalne, absurdne, sürreaalne ja feministlik „Karikakrad“ peegeldab väga omapärasel moel Tšehhoslovakkia kommunistliku ajaloo seda suhteliselt lühikest perioodi, mil riigis valitses vabam ja lootusrikkam õhkkond. Sellest hoolimata keelati Chytilová film kohe pärast valmimist ära. Filmi peetakse üheks olulisemaks tšehhi uue laine teetähiseks. Võimudele aga ei meeldinud film, mille kaks noort naispeategelast käituvad üsna anarhistlikult või lihtsalt logelevad ja unistavad. Arvatavasti mõjusid ärritavalt ka filmi selgelt seksuaalsed alatoonid..
“Karikakrad” on ennekõike suurepärane meeleline kogemus – värvide, helide ja häältega mängiv filmiluule, ülistus noorusele ja sotsiaalsete normide rikkumisele. Filmi peategelased kannavad sama nime – üks neist on Marie I ja teine Marie II. Mõlemad on noored ja ilusad, üks brünett ja teine blond. Mõlemad käituvad justkui purjus Pikk Pikksukk või mõne psühhotroopse aine mõju all. Nad rõõmustavad, unistavad ja filosofeerivad filmi kaleidoskoopilistes episoodides. Nagu 1960. aastate eksperimentaalsele filmide puhul tavapärane, ei ole episoodilise ja hakitud struktuuriga lugu narratiivselt eriti konkreetne või traditsiooniline. Filmi tegevuspaigad on kõigile arusaadavad, – kodu, restoran või rand – aga filmikeel omakorda väga eksperimentaalne ja kirev. Osa filmist on mustvalge, osa värviline, lisaks kasutatakse valgusefekte ja animatsiooni.
Feministlikule lähenemisele lisaks propageeriks film ka justkui sotsiaalsete normide rikkumist. See ongi Chytilová filmi sõnum: ära ole nagu kõik teised, ära ela, nagu sulle öeldakse, et sa peaksid elama! Leia enda tee ja rõõmusta selle otsingul! Ilma seda otsesõnu välja ütlemata on film selliselt poliitilise ja kultuurilise rõhumise kriitika. Ent mitmetähenduslikust filmist võib välja lugeda ka hoiatust, mida vastutustundetu käitumine kaasa võib tuua. „Karikakarde“ sümbolitest rikas filmikeel annab ruumi paljudele erinevatele tõlgendustele. Näiteks tundub, et ühiskonda kujutatakse filmis kui masinat ja inimesi kui roboteid. Isegi filmi peategelased Maried matkivad robotlikke nukukesi, kuigi käituvad üsna individualistlikult. Filmis on selgelt sümboolne, kuigi mõnevõrra krüptiline tähendus erinevatel toitudel ja söömisel. Filmi sümboolne pool lahvatab vaatajale näkku juba filmi algustiitrite ajal, kui Chytilová näitab psühhedeelsete värvidega koloreeritud sõjaaegseid ringvaateid. Pärast seda paneb ta peategelased tantsima ümber puu, mis näeb välja nagu keskaja maalide ettekujutus hea ja kurja tundmise puust Eedeni aias. Ent nagu Chytilová ise öelnud, on loovus ja destruktiivsus sama mündi kaks külge.
Andreas McKeough
