Psühho

Noor kinnisvarabüroo sektretär Marion Crane unistab abielust oma peigmehega, kes supleb paraku võlgades. Tööpäeva lõpus tehinguraha panka viies tuleb talle pähe see hoopis enda taskusse pista ja linnast põgeneda. Sõites satub ta kiirteelt eemale jäävasse motelli, mille töötaja Norman Bates seal oma voodihaige ema eest hoolitseb ja tube olematute külaliste tarbeks korras hoiab. Koht tundub veidi pentsik, kuid tore. Seda seniks, kuni Marion otsustab duši alla minna…

Alfred Hitchcocki üks märgilisemaid filme “Psühho” pani 1960. aastal filmivaatajad kihelema: varem poldud ameerika peavoolu filmides nähtud nii julget vägivalla, pahelise käitumise ja seksuaalsuse kujutamist. Tänapäeval ei mõju see kõik ehk niivõrd šokeerivana, kuid seda enam saame hinnata pinevuse meistri oskuslikku tööd filmi lavastamisel. Kurikuulus dušistseen on omaette meistriklass. Madala eelarvega valminud mustvalge linateos matkis teadlikult odavate ekspluatatsioonifilmide esteetikat, kuid Hitchcock lisas sellele oma puudutuse, süübides karakteritesse ning mängides publiku ootuste ja hirmudega. Lisaks on olulisel kohal kogu meeleolu loomisel ka Bernard Herrmanni kirjutatud muusika ning Saul Bassi loodud algustiitrid.

Legendaarne filmikriitik Roger Ebert on kirjutanud filmi kohta: “Mis muudab “Psühho” surematuks, kui nii paljud filmid ununevad juba kinosaalist lahkudes, on asjaolu, et see kõnetab vahetult meie hirme: hirmu, et sooritame impulsiivselt kuriteo, hirmu politsei ees, hirmu, et osutume mõne hullumeelse ohvriks ja loomulikult hirmu, et valmistame oma emadele pettumuse.”