Püha hirve tapmine

Kirurg Stevenil on kõik olemas: hea töökoht, kena kodu, imekaunis silmaarstist naine Anna, nutikad lapsed Kim ja Bob ning luksuslik käekell. Kõik on pealtnäha täiuslik, isegi liiga, sest sellises kliiniliselt steriilses keskkonnas ei saa ometi kõik korras olla. Ega olegi. Pere teadmata on Steven viimasel ajal hakanud kohtuma hiljuti isa kaotanud 16-aastase Martiniga, kes tahab mehelt midagi. Lugu võtabki sünge pöörde, kui Steven tutvustab Martinit oma perekonnale. Riskides kaotada kõik, peab Steven tegema šokeeriva ohverduse.

Kiiksuga filmide kroonimata kuningas Yorgos Lanthimos on oma teises ingliskeelses filmis pärast „Homaari“ (2015) taas luubi alla võtnud inimloomuse varjatud poole, mis avaldub ekstreemses olukorras. Režissööri sõnul tahtis ta luua midagi, mis on samaaegselt naljakas, kohutav, traagiline ja vägivaldne, või kõike seda vaheldumisi. „See on perefilm – film perekonnast“, naljatles Lanthimos tänavu Cannes’i filmifestivalil, kus „Püha hirve tapmine“ pälvis parima stsenaariumi auhinna.

Sündsa peaosalistepaari Colin Farrelli ja Nicole Kidmani kõrval haarab vaataja kogu tähelepanu iiri näitleja Barry Keoghan kättemaksuhimulise kurjuse kehastusena. Sest tegelikult on „Püha hirve tapmine“ kohutav film – ta kohutab vaatajat, jääb painama ega päästa enda küljest lahti.