Raevunud härg

Jake LaMotta (Robert De Niro) on iseenda suurim vaenlane. Poksiringis on ta maailmameister, kelle võitlusstiil on kõige mängu panev ja ennast hävitav. Pereringis otsib ta justkui võimalust asuda kaklusse ka oma lähedastega – venna Joey (Joe Pesci) ja naise Vickiega (Cathy Moriarty). Kui kaua aga jõuab põleda mees, kes lõõmab täie leegiga, ja kuhu ta enda eest põgenedes lõpuks jõuab?

1970. aastate teine pool leidis Scorsese tõelisest madalseisust. Ta viimane film „New York, New York“ oli läbi kukkunud ja vaid aasta kestnud abielu Julia Cameroniga karile jooksnud, lisaks kõigele pidi võitlema süveneva kokaiinisõltuvusega. „Raevunud härga“ veenis teda ette võtma De Niro, kes nägi ilmselt juba siis LaMottas elu rolli, Scorsesegi sai lõpuks aru sarnasusest iseenda ja LaMotta vahel. Ilmselt nägi ka tema end kellenagi, kes kõik enda ümber hävitab. Ta on öelnud, et „Raevunud härg“ on tema lunastuse abivahend. De Niro sukeldus teemalikult täielikult oma tegelaskujusse kuni selleni, et keeldus kasutamast polsterdust ja võttis hilisemate aastate kujutamiseks kaalus juurde 25kg. Paul Schraderi ümberkirjutuse ja filmivõtete käigus hakkas järjest enam ilmnema, et filmis on olulisel kohal seksuaalne frustratsioon ja armukadedus. Seks on kõige keskel ja, tegijate endi üllatuseks, ka homoseksualism. Seksualiseeritud on ka kõik poksi puutuv ning end tsölibaati sundivale LaMottale on poksivõit orgasmile lähim kogemus, mida ta endale lubab. Selle pinge kruvis Oscari vääriliseks vooks kokku Scorsese juurde naasnud Thelma Schoonmaker, kes on sellest hetkest peale monteerinud kõik Scorsese filmid. Visuaalselt eristab „Raevunud härga“ lugematutest teistest samaaegsetest poksifilmidest („Rocky I-II“, „Matilda“, mille peaosas on poksiv känguru!) otsus teha mustvalge film, helikujundus sai Oscarni nominatsiooni erakordse poksihelide ja vaikuse kasutamise eest, ning De Nirole tuli võit parima meespeaosa eest.

Tristan Priimägi