Rändlinnud

Filmi “Mao embus” loojatena suure tuntuse saavutanud Cristina Gallego ja Ciro Guerra järjekordse filmi käivitavaks jõuks on taaskord südamevalu põlisrahva saatuse pärast. Seekord on nad mustvalge pildikeele asemel valinud kõnelemiseks värvid, millel kõrbene maastikutaust erksalt särad laseb. Film on jaotatud nn viieks lauluks aastatest 1968–1980 Guajira piirkonnas Colombia põhjaosas, mis on isikupärast keelt ja kultuuri kandva vajuu rahva kodu. Loo keskseks tegelaseks on Rapayet – mees väärikast, aga vaesunud suguvõsast. Ta tõstab oma prestiiži, tehes edukalt äri alijunadega (vajuu keeles “see, kes lõhub”, viidates kõikidele hõimuvälistele, eriti Euroopa päritolu inimestele). Esimestest vahendatud marihuaanakottidest saavad aegamisi autokoormatäied ning võrkkiikedega tolmused hütid muunduvad uhkete basseinidega valgeteks villadeks. Suur raha toob aga ka klannidevahelised pinged. Esivanemate jõul on seni edukalt võideldud nii piraatide, inglaste kui ka hispaanlastega, säilitades kontrolli oma maa üle, mis nüüd selles vennatapusõjas ähvardab kaduda, viies endaga unenägude usaldamise, rituaalsed tantsud ja rahvapärimuse loomuliku ilu. Vajuude maailmapildis on näiteks täiesti selge, et kaitsvad hinged tulevad ja lähevad ning vahelduvad kurjadega. Aga nagu ikka, on tegelikult ainult inimese enda õige või vale käitumine see, mis vastava tagajärje tekitab ja raskesti hoitava tasakaalu paigast lööb.

Kaarel Kuurmaa