Rebecca
Romantiline psühholoogiline põnevik “Rebecca” on film, mida lavastaja ise kunagi päris omaks ei võtnud, ehkki see tõi 1940. aastal Hitchcockile kogu tema loometeel ainsaks jäänud parima filmi Oscari (olles nomineeritud koguni 11 kategoorias ja võites ka parima kaameratöö preemia). Ennekõike oli Hitchcocki võõrdumine tingitud sellest, et filmi produtsent David O. Selznick, kes andeka briti lavastaja Hollywoodi importis, ei nõustunud Hitchcocki loomingulise nägemusega linateose aluseks olnud Daphne du Maurier’ samanimelise tumeromantilise romaani ekraniseerimisel, sekkudes jõuliselt režisööri loomeprotsessi ja nõudes allikteose täpset järgimist, samal ajal kui Hitchcock oli harjunud töötama küllaltki iseseisvalt ja kirjanduslike lähtetekstidega pigem lõdvalt ümber käima. Tõepoolest, “Rebeccas” puudub praktiliselt täielikult hitchcockilikult must huumor – asjaolu, mida lavastaja ühes François Truffault’le antud intervjuus eriliselt rõhutas. Sellele vaatamata, nagu märgib Tania Modleski oma kuulsas analüüsis, on “Rebecca” läbi ja lõhki “Hitchcocki film”, mille tekstis domineerib Hitchcocki loomingut punase joonena läbiv motiiv – patriarhaalsele korrale allumast tõrkuv naiselik aspekt.
“Rebecca” on omamoodi tuhkatriinulik lugu, milles sarmikas ja jõukas, ent salapärane leskmees Maxim de Winter, keda kehastab legendaarne Laurence Olivier, tutvub Monte Carlos ühe vulgaarsevõitu rikka ameeriklanna noore saatjannaga (Joan Fontaine), kelle nime filmis kordagi ei mainita. Pärast põgusat tutvust ja tõtakaid pulmi viib Maxim vastse proua de Winteri oma uhkesse maahäärberisse Inglismaal, ent Manderley nimelise härrastemaja viktoriaanlik lopsakus mõjub noorikule kõike muud kui koduselt. Mõisa labürintjais koridorides ja kaledalt suurejoonelistes saalides, aga ka Maximi südames näib endiselt valitsevat mõnda aega tagasi õnnetult hukkunud “esimese proua de Winteri”, filmi nimikangelanna Rebecca vaim. Uue kaasa olukorda ei tee kergemaks ka Rebecca usaldusaluse (ja mõnede vaatlejate hinnangul ka armukese), Manderley majapidaja proua Danversi (Judith Anderson) jäigalt jäine, koguni põlglik suhtumine, mis tipneb soovitusega, et noorik peaks sooritama enesetapu. Alandustele vaatamata leiab noor proua de Winter siiski jõudu oma autoriteet uue majaperenaisena maksma panna. Pärast seda, kui ühel õhtul leiab Manderley lähistel aset laevahukk, hakkavad Rebecca ja Maximi keeruliste suhete üllatusterohked tagamaad proua de Winteri jaoks sammhaaval selgeks saama.
Manderley pole “Rebeccas” üksnes taustakuliss, vaid tõuseb pea iseseisvaks tegelaseks, Rebecca arhitektuurseks võrdkujuks, aga ka laiemas mõttes koduse elu (õieti selle rõhuva kammitsetuse), kodususe (õieti selle puudumise) sümboliks. Veelgi enam, Manderley viktoriaanlikult keerukas, salapäraseid soppe peitev ja detailirohke ruum peegeldab nii tumeromantilise gooti kirjanduse tüüpilisi narratiivseid mustreid, “Rebecca” süžee ootamatuid keerdkäike kui ka härrastemaja asukate sotsiaalsete ja isiklike suhete hierarhiaid ning tegelaste hinges valitsevat kimbatust ja ängi. Ehkki viktoriaanlikud häärberid figureerisid Hitchcocki filmides korduvalt, on muinasjutulossina kõrguv Manderley neist kahtlematult imposantseim. Muu hulgas mõjutas tegevuspaik siin otseselt Hitchcocki visuaalset stiili, asendades varasema montaažipõhise käekirja pikkadele liikuvatele kaadritele ehitatud pildilaadiga.
