Sabotaaž
Joseph Conradi romaanil “Salakuulaja” (1907) põhineva spiooniloo keskmes on Bijou kino Londonis. Selle omaniku Karl Verloci naine avastab, et tema abikaasa kuulub ühe nimetamata jääva Euroopa riigi kriminaalvõrgustikku, mis plaanib raputada Londonit mitme terrorirünnakuga. Lisaks kahtlustavale abikaasale on Verloci jälil ka Scotland Yard, kelle teenistuses on kino naabermajas tegutseva köögiviljakaupluse müüjaks maskeerunud politseiseersant Ted Spencer. Pinge hakkab plahvatuslikult fataalse haripunkti poole kruvima siis, kui Verloc saab gängi ninamehelt ülesandeks toimetada Piccadilly Circuse metroojaama juba tiksuma pandud aegpomm, mille Verloc saadab sihtpunkti filmikarpi peidetuna, kasutades kullerina oma naise väikevenda Steviet.
Londoni kihav linnaruum mängib “Sabotaažis” pretsedenditult kaalukat rolli. See oli filmi autorite teadlik strateegia, millest annab tunnistust linateose produtsendi Michael Balconi mainitud soov näidata rohkem tõelist Londonit kui ükski varasem film. Osa kaadreid filmitigi Londoni tänavail, vaatamata sellele, et linnavõimud polnud toona võttelubade andmisel just ülemäära helded. Ent dialoogirohkete stseenide jaoks ehitati siiski lisaks ka suurejooneline välidekoratsioon, mida Balcon kasutas hiljem veel mitme filmi tarbeks.
Filmi teine ruumiline raskuspunkt koondub Bijou kino ümber. Conradi romaanis pidas Verloc muu hulgas pornokirjandusega kaubitsevat pudupoodi. Tegevuspaiga asendamine kinoga on enesereflektiivne liigutus, mis viitab otseselt filmikunsti kui niisuguse olemuslikule petlikkusele, varjumängule, milles miski (ega keegi) ei ole see, millena (kellena) ta näib. Bijou kino ja Verlocite korter selle tagaruumides moodustub mitmest järjestikusest “ekraanist”. Esiteks kino klassikalist templit potjomkinlikult jäljendav fassaad, mis ei kõnele siin aga antiigipärandist või kõrgkultuurist, vaid pigem töölisklassi ihast matkida keskklassi meelelahutuspaikade, art déco’like kinopaleede luksuslikku atmosfääri – võlts arhitektuur osutab siin otseselt filmides kangastuvaile võltsmaailmadele. Bijou fassaadi taha peitub järgmine ekraan: kinolina, millele projitseeritakse väljamõeldud lugusid ja fiktiivseid tegelasi. Kinoekraan omakorda varjab Verlocite eluruume, mille argine kodusus on samuti vaid suitsukate; ekraani taga kulgev elu on sama illusiooniderikas kui ekraanile projitseeritud fantaasiad. Nagu paljudes teisteski Hitchcocki filmides, pakutakse publikule abieluidülli asemel vuajeristlikke sissevaateid valedest ja pingeist lõhestatud ning lõksuna ahistavaisse suhtemustreisse.
Ehkki esilinastuse järel pälvis “Sabotaaž” traagilise plahvatusstseeni tõttu publiku tormilise pahameele, oli kriitikute vastuvõtt igati soosiv ja ka enam kui 80 aastat hiljem hoiab film kindlat kohta kõigi aegade parimate briti filmide esipoolsajas.
