Sanremo

Filmi esimene kaader ütleb kõik, mida vaja – vana mees istub üksinda pingil autotee kõrval, mattunud udusse. Bruno tahab koju minna, tal on vaja oma koera toita, aga ta pole päris kindel, kus kodu on. Ta on eksinud iseendasse. Tema mälu ja reaalsustaju on lünklik. Sealsamas pingi kõrval on suur puu. Nii suur, et ei mahu kaadrisse äragi. Loodus on Miroslav Mandići elulises filmis suisa omaette tegelane – ajalik ja ajatu on siin pidevalt kõrvuti.

Bruno elab tegelikult vanadekodus ja on armunud Duša-nimelisse kaaselanikku. Kuid nende armastuslugu on katkendlik, sest nad kipuvad alatasa teineteist unustama. Nii saab ikka ja jälle esimest korda kohtuda.

„Sanremo“ on poeetilise filmikeelega mõjus draama armastusest ja ajast. Sellest, mis jääb meelde ja sellest, mis ei jää. Mõtisklus, mis poeb hinge. Filmi pealkiri viitab San Remo laulufestivalile ja seal 1964. aastal võidutsenud loole „Non ho l’età“ (Ma pole piisavalt vana) – see viisijupp on mõlema peategelase mälestustesse sööbinud.

Režissöör Miroslav Mandići filmid on käinud paljudel kuulsatel festivalidel (sh Karlovy Vary, Locarno) ja ta on ka mitme dokumentaalfilmi autor. Nagu Mandići filmide puhul kombeks, on ta ise ka selle filmi stsenarist. „Sanremo“ on paljuski inspireeritud isiklikest kogemustest.

Liisi Rohumäe