Sauli poeg

Holokausti kirjeldamisvõimaluste üle on pikalt vaieldud: kas ja kuidas saab surmalaagrites läbi viidud süsteemset rahvahävitamist kujutada, ilma et kujutamisprotsess ise muudaks kujuteldamatu õuduse banaalseks? See film valib selleks ebatavalise filmikeele lahenduse, nimelt “kleebib” ainsa kaamera peategelase näole ja annab kõigest ümbritsevast vaid hägusa vihje. Niimoodi laseb film vaatajal masinliku surmatehase tööd vaid aimata, õudust peab vaataja ise konstrueerima.

Peategelane on Taga-Karpaatiast pärit ungari juut Saul, kes töötab Auschwitzi koonduslaagris Sonderkommandos. See vangide üksus on “saladusekandjate” töörühm – nad teavad täpselt, kuidas surmatehas toimib, olles ise selle tehase lihttöötajad, kes paari kuu pärast samuti tapetakse. Peategelane tahab maniakaalselt tsivilisatsiooni lõpp-punktis vähemalt ühte raasukest tsivilisatsiooni normidest alles hoida ja üritab ühte poissi, kelles ta tunneb ära oma poja, matta religiooni reeglitele vastavalt. See sümboolne tegu annaks poisile ja sellega terve juudi kogukonnale tagasi inimväärikuse, isiksuse ja elu – kõik, mis neilt Auschwitzis ära võeti.

Režissöör László Nemesi debüüt on seni kõige edukam ungari film, mis pälvis Cannes’is Grand Prix ning pärjati ka Kuldgloobuse ja võõrkeelse filmi Oscariga aastal 2016.