Seisa mu kõrval
1959. aasta Castle Rockis, Oregonis. 12-aastased lahutamatud sõbrad Gordie, Chris, Teddy ja Vern veedavad oma suve päevast päeva puuonnis konutades. Ühel päeval saabub Vern ootamatu uudisega – ta teab paika, kus asub hiljuti kaotsi läinud poisi surnukeha. Sõbrad otsustavad minna kahepäevasele matkale, et laip üles otsida. Nad ei tea, et sama plaan on kohaliku noortegängi jõhkravõitu juhil. Teekond maalilise Oregoni looduse rüppe tähistab lapsepõlve lõpu algust ning toob kaasa katsumused, mille käigus õpitakse paremini tundma nii üksteist kui seda, mida tähendab sõprus ja enda eest seismine.
Stephen Kingi novellile “Laip” põhinev “Seisa mu kõrval” on läbi aegade ilusamaid suviseid suureks saamise filme. Ülistuslaul poisipõlve sõprusele kõnetab kindlasti kõiki, kes mäletavad suureks saamise rõõme ja valusid ning on seisnud teelahkmel, mil lapsepõlve naiivsus peab teed andma täiskasvanute maailma karmimatele tõdedele. Pea igaüks suudab mingil moel suhestuda selle tumeduse veerel seismise tundega. Lapsepõlveaastate õrnust, pettumusi ja rõõme näidatakse vaatajale leebe (kuigi ropusuise) huumori ning liigutava kaasaelamisega. Kõike värvib tagasivaates saabuva melanhoolia kuldne valgus. Režissöör Rob Reiner põimis Stephen Kingi autobiograafiliste sugemetega loosse ka enda elukogemusi ning tulemuseks oli tema kõige isiklikum film.
Õigusega on esile tõstetud filmi lapsnäitlejate suurepärast mängu. Reineril õnnestus õrnas eas näitlejad ansamblina mängima panna nii tundlikult, et tulemust peeti lausa fenomenaalseks. Kirjanik Stephen Kingile avaldas Reineri film aga sedavõrd muljet, et ta lubas režissööril nimetada produktsioonifirma paljude enda lugude tegevuspaiga Castle Rock järgi. Castle Rock Entertainment tootis veel mitu õnnestunud Kingi lugude ekraniseeringut (nt “Misery”, “Shawshanki lunastus” ja “Roheline miil”), mis on jäänud publiku lemmikuks.
Kui sind on puudutanud Astrid Lindgreni kirjutatud meisterdetektiiv Blomkvisti lood või Ray Bradbury “Võilillevein”, siis on ka “Seisa mu kõrval” vägagi soovituslik vaatamine. Ning kui ikka kahtled, kas kinno tulla, siis raamatu “1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema” eestikeelse väljaande 732. leheküljelt leiad sissekande just selle filmi kohta.
