Seitsmes pitser
Rüütel Antonius Block (Max von Sydow) ja tema relvakandja naasevad aastatepikkuselt veriselt ristiretkelt tagasi koju, et leida eest seal möllav katk. Rüütel on jõudnud arusaamisele, et usk Jumalasse ja kõiksusesse on tõbi, millest inimkond tuleks terveks ravida. Inimtühjal rannal kohtab ta Surma (Bengt Ekerot), kes teatab, et mehe tund on tulnud. Rüütel aga esitab Surmale väljakutse mängida tema elu peale malet. Talle on antud veel üks võimalus juurelda igaveste ja inimlike küsimuste üle: milles seisneb elu mõte? Kus on Jumal? Panuseks pole mitte ainult ränduri elu, vaid ka tema tunded, usk ja inimlikkus.
“Seitsmenda pitseriga” alustas Ingmar Bergman keskaegsete legendide ja kaasaegsete müsteeriumide filmitsüklit, mis talle maailmakuulsuse tõi. Meistriteos võitis Cannes’is žürii eripreemia. See on Bergmani vahest retoorilisim, enim läbiuuritud ja vaidlusi tekitanud linateos, mida on ka ohtralt parodeeritud. Filmist inspireeritud kahvatu vikatimees on teinud nii mõnegi taasilmumise kinolinal ja seda nii eripalgelistes filmides nagu Roger Cormani “Punase Surma mask” (Masque of the Red Death, 1964), Woody Alleni “Armastus ja surm” (Love and Death, 1975), Monty Pythoni “Elu mõte” (The Meaning of Life, 1983), John McTiernani “Viimane kangelane” (Last Action Hero, 1993) või Peter Hewitti “Billi ja Tedi reis” (Bill & Ted’s Bogus Journey, 1991).
Rüütlit kehastanud Max von Sydowile oli see esimeseks suureks filmirolliks ja sissejuhatuseks tema Bergmani filmide seeriale (kokku on Sydow mänginud üheteistkümnes Bergmani filmis), mis viis ta rahvusvahelise kuulsuseni.
“Seitsmes pitser” oli Ingmar Bergmanile endale väga südamelähedane film. Tõsistest teemadest hoolimata on tegemist mängleva ja kohati lausa koomilise filmiga, mida mõjutasid ka Bergmanile muljet avaldanud Akira Kurosawa samuraifilmid. Filmi stsenaarium põhines ühevaatulisel näidendil “Puumaaling”, mille Bergman kirjutas Malmö Linnateatri teatritudengitele (ning mis hiljuti Anu Saluääre tõlkes ka eesti keeles ilmus). Stsenaarium lükati esmalt tagasi, ent võeti töösse pärast Bergmani komöödia “Suveöö naeratused” (1955) rahvusvahelist menu ning edasine on juba ajalugu.
Seitsmendast pitserist on juttu Johannese Ilmutusraamatus: “Ja kui Tall võttis lahti seitsmenda pitseri, tekkis taevas vaikus ligi pooleks tunniks”. Jumala vaikimine on motiiv mitmes Bergmani filmis. See painas teda kuni viis Jumalast loobumiseni. Jumala vaikimine võib aga olla parim vastus meie palvetele, on öelnud kirikuisad. Filmis mängib rüütel malet surmaga, lootes teda võita. Bergman on öelnud, et “Seitsmenda pitseri” ajal oli tal veel seda lapselikku usku.
– Rainer Sarnet
