Solaris

“Solaris” on Andrei Tarkovski film. Filmi süžee põhineb Stanisław Lemi ulmeromaanil “Solaris”.

Tarkovski kutsub vaataja keskendumisvõime duellile. Režissöörile omane põhjalik rahulikkus loob filmi ja vaataja vahel sideme, mille täiel rinnal nautimiseks on parem kinno minna. Kodus on mustmiljon segajat, mis selle sideme katkestavad, ning järele jääb pealiskaudne mälestus šarmantsest Jüri Järvetist, võrratust stilistikast ja naha alla pugenud ebameeldiv tunne tegemata tegudest.

Kujutage ette, et me elame maailmas, kus igal aastal avastatakse sadu uusi planeete ning uus taevakeha ei ole mingi uudis. Kõik need planeedid tiirlevad rahulikult oma orbiidil ja on osa süsteemist, mis meile tänu arenevale tehnoloogiale aina selgemaks saab. Siis avastatakse planeet, mis ei püsi orbiidil ning algsete teadete asemel, et planeedil puudub igasugune elu, tuleb välja, et see on hoopis ise üks tohutu organism: elusolend, mida 100-aastase uurimise järel kutsutakse ebamääraselt „geniaalseks ookeaniks” või „gravitatsiooni želeeks”. See planeet muutub, kasvab, reageerib elektroimpulssidele, mille läbi maalased üritavad temaga kontakti luua. Kujutage ette, et teid valdab tohutu uudishimu tuntud ja tundmatu elu vastu ning teil on võimalus minna oma silmaga kaema seda nähtust nimega Solaris. Kui eelnev kuulub fantastika ja ulme valda ning paratamatult ei leia iga inimene siit samastumisvõimalust, siis see, mis Solarise läbi toimuma hakkab, puudutab kasvõi kaudselt meist igaüht. Kõigil on olnud kinnisideid, mida introvertselt kannatades enda teada hoiame või ekstravertselt piinlikkust tundmata välja karjume, lootes nad niiviisi kas salamisi teoks teha või lasta ühiskonnal nad põrmustada, et me nad unustada saaksime. Olgu siis tegu purunenud südame, kaotatud ligimese, lõpetamata eneseteostuse või poolikuks jäänud unistusega. Mis juhtuks siis, kui me kohtuksime millegagi, mis paneb meid taas läbi elama meie suurimaid pettumusi või vastupidi – teeb tõeks selle, mida me salamisi alati kõige rohkem lootnud oleme? Kas me suudaksime millestki sellisest loobuda, isegi kui me teaksime, et see miski, millega me kohtusime, ei ole tõepärane? Ometi see tunne, mida ta meis tekitab, on ju reaalne.

Johannes Lõhmus / Müürileht 2014