Solvang
Beiruti kristlaste linnaosas parandab palestiinlasest Yasser majade fassaade. Ta satub rõdu äravoolutoru pärast tobedasse konflikti kristlasest Toniga. Sõnasõjast kasvab kiiresti aina süvenev konflikt, millesse sekkuvad tööandjad, naabrid ja abikaasad. Kui Toni otsustab oma väärikuse säästmiseks Yasseri kohtusse kaevata, kasvab kahe mehe vaheline tühine tüli üleriigilise tähtsusega poliitiliseks skandaaliks. Kogukondade vahelised pinged, mis ulatuvad välja aastakümnete taha, löövad jälle lõõmama ja vaidlus kandub kohtusaali seinte vahelt üle tänavatele.
Tegu on meisterlikult üles ehitatud looga, milles kahe inimese vaheline konflikt illustreerib sügavat ühiskondlikku lõhet. Kristlaste ja sunniitidest palestiina põgenike vahelise vastuolu juured ulatuvad juba aastakümnete taha, kuid võimulolijad ei väsi neid valulisi mälestusi ära kasutamast ka tänapäeval. Vaatamata niigi suurele ebastabiilsusele regioonis leidub alati neid kuulsusejanulisi juriste või poliitikuid, kes ajaloos sonkides kogukondi vastandava kõnepruugiga toetust koguda üritavad ja meediatsirkusest kasu lõikavad. Inimesed aga lasevad end kergesti agiteerida, kättemaks on kultuuri osa ja lumepalliefekt kerge tekkima.
Andekas Prantsuse-Liibanoni päritolu režissöör Ziad Doueiri, kelle „Solvang“ sai Veneetsia filmifestivalil parima näitleja auhinna (Kamel El Basha) ja on tänavu Liibanoni kandidaat võõrkeelsele Oscarile, on varemgi Lähis-Idas silma paistnud oma ühiskonnakriitiliste filmidega, nagu „West Beirut“ ja „Rünnak“.
Hille Hanso
