Stalini surm
Režissöör Armando Iannucci suunab filmikaamera sündmustele, mis vahetult eelnevad ja järgnevad Stalini siit ilmast lahkumisele ja meie silme ees avaneb absurditeater ja võimuvõitlus, mida tuleb oma silmaga näha selleks, et seda uskuma jääda.
On aasta 1953. Stalin on pealtnäha hea tervise juures – pea katkematu terror oma riigi kodaniku suhtes ei rauge, Siberisse suunduvad rongid on rahvast pungil ja pahaendeliste majade pahaendelistes keldrites kajavad revolvrilasud hirmutava sagedusega. See idüll lõpeb aga järsult ühel hommikul, kui Stalini lähikondlased leiavad Isakese põrandalt „omaenda ebaväärikuse loigus“. Aga tema lähikonnal, kuhu teiste seas kuuluvad seltsimehed Malenkov, Hruštšov, Molotov , Beria, Žukov ja teised (unustada ei tohi Stalini joodikust poega Vassilit ja kalestunud tütart Svetlanat) ei ole põhjalikumaks leinamiseks aega. Selle asemel on vaja asuda otsustavalt tegutsema, et tagada endale hea ja turvaline äraolemine võimalikult kõrgel positsioonil ka uue võimu ajal. Võib-olla isegi selle absoluutses tipus. Aga peaasi, et maine teekond enne seda ootamatult ei katke…
Eestis pole ilmselt olemas perekonda, kelle saatust Stalin ja Nõukogude võim mingil moel ei puudutanud. Mine tea, äkki pakub Iannucci nägemus toonastest sündmustest siinsele vaatajale mingi omalaadse katarsise. Puhtale filmifännile on selle katarsise saabumine suhteliselt tõenäoline.
