Stalker

Andrei Tarkovski on vene kultusrežissöör, kelle õnnestumise koefitsient on uskumatu. Oma karjääri jooksul sai ta valmis kokku seitse täispikka mängufilmi, millest kuus on pälvinud erinevaid auhindu, nendest omakorda viis on figureerinud Cannes’i filmifestivalil. Sealjuures üks Tarkovski (kodumaal Nõukogude liidus keelatud) filmidest linastus 1969. aasta Cannes’i festivali viimase päeva öösel kell neli, vältimaks võimalust, et see film koguks liigset kuulsust ja saaks auhindu. Sellest hoolimata anti filmile Cannes’i FIPRESCI auhind.

“Stalker” kutsus Tarkovskit ise enda juurde ja lõpuks ei pääsenud enam režissöör ise filmi kütkest. Esimene võtteperiood läks täies mahus raisku, kuna ilmutuslabor keeras filmi aia taha. Peaoperaator ei olnud nõus sellist praaki läbi laskma, aga ei olnud nõus ka režissööri utoopilise plaaniga film otsast peale üles võtta. Tarkovski ei andnud alla ja läks teisele katsele, kogu film sai otsast peale uuesti üles võetud. Väga vähesed inimesed on näinud mõlemat versiooni, aga nemad räägivad, et erinevusi kahe vahel praktiliselt polegi. Tulemuseks on kultusteos, mis figureerib siiamaani erinevate ulmefilmide edetabelite tippudes.

“Stalker” on film mehest, kelle töö ja kirg on viia soovijaid Tsooni. Tsoon on piirkond, kus maailma tavalised füüsikaseadused pööratakse pea peale. Stalker juhatab külastajad läbi füüsiliselt keerulise ja vaimselt kurnava Tsooni, mille südames asub Ruum, kus peaks täituma inimeste kõik soovid. Ruum on nii ohjeldamatult võimas, et alles sinna jõudes saavad selle külastajad aru, mis on nende kõige sügavamad mitteteadlikud soovid.

Tarkovski arutleb filmis selle üle, kas inimesed on üldse võimelised oma tõelistele soovidele otsa vaatama ja nendega leppima. Kui tegemist on kõige sügavama ja tugevama sooviga, kas inimene on nõus selle täideviimiseks ohverdama kõik endale lähedase või on ta võimeline ohverdama oma soovi, et päästa kõik muu?

Film põhineb Arkadi ja Boriss Strugatski jutustusel “Väljasõit rohelusse”. Filmist osa on tehtud Eestis.