Sugulased
Kui autori tööde portfellis on lisaks muule ka korraliku produktsiooniga reklaamklippe, siis tasub tema esimesest mängufilmist oodata midagi head. Lühivormid arendavad autori loomingulisust, stiilitunnetust ja õpetavad kontsentreeritust. Joe Marcantonio pagasis on sellised reklaamid olemas.
Lapseootel Charlotte’ile mõjub uudis tema elukaaslase Beni hukkumisest sedavõrd rängalt, et ta kaotab teadvuse. Ärgates avastab ta ennast Beni ema juures. Nii ema kui ka Beni kasuvend on lahkelt valmis Charlotte’i eest pikema aja vältel hoolt kandma, et naisel poleks lapse ilmale-toomisega mingit muret. Mingi aja möödudes hakkab noor naine aga tundma, et midagi on selles uute sugulaste osavõtlikkuses valesti. Süveneva stressiga kaasnevad vaimse eba-stabiilsuse ilmingud. Charlotte tunnetab, et iseenda ja lapse nimel peab ta ilmtingimata sellest ahistavaks muutunud keskkonnast lahkuma.
Marcantonio filmi teeb nauditavaks sümbioos stiilipuhtast psühholoogilise thrilleri žanrist ja tugevast autorikinost. Viimast rõhutavad hoolikalt arendatud karakterid, mis annavad tegelaste käitumisele ja olemusele usutavuse. Juhuslik pole ka näitlejate nahavärv, mis tõstab filmi oma üldistusjõult palju kõrgemale meelelahutuslikust žanrist. Ja muidugi ei saa jätta märkimata seda viimistlusastet ja professionaalsust, millega tegijad paistavad silma kõigis selle filmi komponentides.
Mihkel Möölman