Suspiria

On aasta 1977 ja Lääne-Berliini saabub ujeda olekuga punapäine Susie Ohiost (Dakota Johnson). Usklikust ja range kasvatusega kogukonnast pärit kaame kaunitar unistab saada koha tunnustatud tantsukompaniis, mille kunstiline juht – ja kohe kindlasti midagi veel – on Madame Blanc (multimorfne Tilda Swinton). Maagilistest hoovustest kantud tantsuakadeemia ja selle hämarate hingedega juhendajannad panevad Susies tulvama allasurutud seksuaalsuse ja ennenägematute tagajärgedega ürgenergia.

Tants on siin peategelane, võimas mõjutusvahend ja rituaal. Akadeemia naiste armastuse varjus hiilib manipulatsiooni kõrge kunst. Koreograafia võtab üle tüdrukute kehad ja tühjendab nende hinge. Blanc kirjeldab oma jüngrile tantsu olemust liikudes poeesiast reaalsust nihutavate piirideni: „Liikumine ei ole kunagi tumm. See on keel. See on seeria energiast laetud kujundeid, mida kirjutatakse õhku nagu lauseid. Nagu luulet. Nagu palveid.“ Ja Susie jätkab oma mentori mõtet: „Nagu loitse…“

Kõnealune Luca Guadagnino „Suspiria“ on hommage 1977. aasta Itaalia horror-meistri Dario Argento samanimelisele ikoonilisele linateosele. Siin on julged värvimängud asendunud murtud toonidega ja esoteerika kaudu liigutakse tihkes alltekstis. Selles mülkas kümmeldakse läbi sotsiopoliitilise harkseisu, moraali, feminismi, leina, trauma, põlvkondadeülese süü ja palju muu kompleksse ja rõhuva, mis viivad 20. sajandi Euroopa ühe suure koletisepesa ehk natside ja Kolmanda Reichini. Jungiaanlikku filmi saadab algusest lõpuni filmi moraalse kompassina seletusi leida püüdev psühholoog dr Josef Klemperer, kelle suu läbi kõlavad tähendusrikkad sõnad: „Inimesed organiseeruvad, et saata täide kuritööd, aga kutsuvad seda maagiaks.“