Tagaaken
Kipsis jala tõttu oma kitsukeses korteris pikkadeks nädalateks ratastooli aheldatud maailmarändurist fotoajakirjanik L. B. “Jeff” Jeffries (James Stewart) veeretab üksluiseid ja lämbeid suvepäevi õhtusse, jälgides maja siseõue avanevate naaberkorterite akende taga just nagu põgusate filmistseenidena lahti rulluvat kodanluse mitte just üleliia diskreetset argielu: lõõmavaid tülisid ja magusaid leppimisi, frustreerivaid loomepiinu ja helgeid inspiratsioonipuhanguid, hoogsaid pidusid ja minoorseid üksindushetki. Seejuures peegeldavad need episoodid nii Jeffi heitlikku suhet veetleva seltskonnastaarist sõbratari Lisa Fremontiga (Grace Kelly) kui ka paari võimalikke tulevikuperspektiive. Ühel äikeselisel ööl kuuleb Jeff juveelidega kauplevale proovireisijale Lars Thorwaldile ja tema pahurale voodihaigele naisele kuuluvast korterist naisterahva karjeid ja puruneva klaasi klirinat, misjärel peremees tassib oma kogukat näidistekohvrit mitu korda majast sisse-välja. Jeffi kahtlusi, et toime on pandud midagi fataalselt valgustkartvat, toidab asjaolu, et järgmisel hommikul näeb ta Thorwaldi puhastamas suurt nuga ja vannitoa seinu, samal ajal kui tema põdur abikaasa on kadunud nagu vits vette. Peagi saabuvad kolijad, kes viivad Thorwaldi juurest ära köitega kokku seotud suure riidekirstu. Olles veendunud, et ta on olnud tunnistajaks võikale veretööle, teavitab Jeff sellest oma politseidetektiivist sõpra, kes põgusa uurimise järel ei leia Jeffi kahtlustele siiski erilist kinnitust. Jeffi see aga ei kõiguta ning ta võtab ohjad Lisa ja põetaja Stella abil enda kätte, rakendades oma loomupärase vuajerismi mõrvamüsteeriumi lahendamise teenistusse.
Et kuvada ekraanile filmi pineva kassi-hiire mängu põhiline tegevuspaik, New Yorgi Greenwich Village’is asuv tagahoov, mida ümbritsevates elamutes on ühtekokku 31 korterit, ehitati Paramounti võttepaviljoni pretsedenditult hiigelsuured ja ülidetailsed dekoratsioonid, võttes eeskujuks ühe tegelikkuseski Greenwich Village’is eksisteeriva hoonekompleksi. Dekoratsioonide – ja kogu filmi – topograafiline keskpunkt on Jeffi korter, millest avanevad vaated panevad paika nii süžee kui ka selle esitamiseks loodud audiovisuaalse vormisüsteemi jõujooned ja piirid. Efektne avakaader, mille käigus liigub kaamera esmalt Jeffi aknast välja, libisedes üle narratiivis hiljem võtmerolli mängivate kohtade, ja seejärel tagasi Jeffi toakesse, annab publikule mitte üksnes vihjeid eelseisvate sündmuste kohta, vaid ka üksikasjaliku ülevaate peategelase huvidest ja elukäigust, kasutades selleks dialoogi asemel ruumi ja selles paiknevaid esemeid. Oma tillukesest kodust naabrite tegemisi salamisi jälgiv Jeff, kelle amet teeb temast elukutselise vuajeristi, toimib õigupoolest filmikunsti kui niisuguse allegooriana, kehastudes sõna otseses mõttes inimkaameraks, kelle uuriva pilgu vahendusel lugu jutustatakse. Arhitektuurist saab siin panoptilise pilgu tööriist, võimas vaatamismasin, samal ajal kui hoovi avanevad aknad toimivad kinolina metafoorina (isegi nende proportsioonid vastavad filmi enda kuvasuhtele 1,66:1) ja nende taga askeldavad tegelased etendavad mitmesuguseid žanrikonventsioone (romantiline komöödia, melodraama, eluloofilm, kriminull). Korterites just nagu paralleelsetel rööbastel kulgevad elud väljendavad modernse maailma fundamentaalset killustatust, olukorda, kus naabrid ei moodusta sidusat kogukonda, vaid eksisteerivad omaette autonoomsete, teineteisest võõrandunud indiviididena.
Ehedalt hitchcockilik, inimloomuse varjukülgi käsitlev “Tagaaken” võitis kiiresti ja jäägitult nii publiku kui ka kriitikute südamed ning seda peetakse Hitchcocki – ja üksiti kogu filmiajaloo – üheks parimaks linateoseks, mis morbiidsele teemale vaatamata pakub ohtralt musta huumorit, ülemeelikult säravaid dialooge ja lennukaid süžeepöördeid.
