Tähetolmus + Armastus 2002
EST
„Tähetolmus”
Kosmoselaev planeedilt Cynro suundub läbi galaktika, et vastata hädakutsele planeedilt TEM 4. Maandudes satub rakett kummaliselt ohtlikku olukorda. Kohalikud elanikud eitavad appikutse saatmist ning teatavad, et hädaolukorda polegi. Planeedi valitseja kutsub meeskonnaliikmed suurejoonelisele peole, kus nende meeli ähmastavad rikkalik toidulaud ja napis riietuses võluvad tantsijatarid, toidu sisse segatud mõnuained aga manipuleerivad nende teadvusega. Samal ajal kui meeskond, mida juhib tundlik naiskapten Akala, langeb hedonistlike võõrustajate lummusesse, süvenevad kahtlused, et midagi on valesti. Turvakaalutlustel kosmoselaevale jäänud navigaator Suko teeb ootamatu ja kohutava avastuse…
„Tähetolmus” on uskumatu, suurejooneline ja totter linateos. Kui suudate ette kujutada filmi, mis segab omavahel kokku kuuekümnendate psühhedeelia, Star Treki utopistliku sotsiaalfilosoofia, B-filmide piinlikuvõitu dialoogi, tulnukad, kes kannavad vinüülist ja nahast glamuurseid rõivaid ning poolalasti tantsivad kosmosetüdrukud ja lisate veel asjaolu, et filmi tegi Ida-Saksamaa repressiivne stalinistlik režiim, siis ongi koos komponendid ainulaadseks kinokogemuseks. Esteetilises plaanis on see Ida-Saksa film märkimisväärselt sarnane läänes filmitud kosmoseoopustega. (Nii ida- kui lääneblokis ning isegi kaugetes Aasia riikides kujutleti, et tulevik tähendab vinüülist liibuvaid riideid ja kummalisi soenguid.) Ent filmi tegelaste omavahelised suhted kujutavad endast idealiseeritud vaadet kommunistlikule ühiskonnale: valitseb võrdsus ja kogukonnatunne. Filmi sooline jaotus on ajastu konteksti arvestades üllatavalt progressiivne: kuuest meeskonnaliikmest on kaks mehed ja neli naised (sh laeva komandör). Ning kõige selle juures on filmis veidraid seksuaalseid allhoovusi. Peategelased tunduvad väga lähedased, nende vahel näib valitsevat sensuaalne, 1960. aastate lõpu “vaba armastuse” tunne.
Film võeti üles Rumeenias, kasutades võttepaikadena nii Buftea filmistuudiot kui ka Berca mudavulkaane ja Karpaatia mäestikku. Näitlejatena olid kaasatud mitmed idabloki toonased staarid – Tšehhi näitlejanna Jana Brejchova, sakslane Alfred Struwe, rumeenlanna Silvia Popvici ja Leon Niemcyzk Jugoslaaviast.
DEFA (Deutsche Film AG) oli teise maailmasõja järel Ida-Saksamaal (SDV) loodud, täielikult valitsusele alluv filmiettevõte, mille ülesandeks oli mängufilmide, telesaadete, dokumentaalfilmide ja animatsioonide tootmine. SDV suurimast filmitootjast sai 1960. aastate keskpaigaks ka riigi suurim filmilevitaja. Kuigi DEFA oli kohustatud järgima filmide sisu ja teema osas üsna rangeid reegleid, siis žanriliselt oli vabadust üsna palju. Nii hakkasid DEFA kaubamärgi alt ilmuma ka ulmefilmid. 1971–1980 tegutses DEFA dokumentaalfilmide stuudio juures Potsdam-Babelsbergis režissöör Joachim Hellwigi juhtimisel kunstiline töörühm nimega defa futurum. Selle eesmärgiks oli dokumenteerida Ida-Saksamaa võimalikke tulevikuarenguid ning lavastada neid nii mängufilmide kui nn mittemängufilmidena. Töörühma liikmed kohtusid eri teadusharude esindajatega, et arutleda kõikvõimalikel tulevikku puudutavatel teemadel. Tegemist oli idabloki riikides ainulaadse projektiga, mis jäi SDV tegeliku arengu (või selle puudumise) tõttu pooleli. Nii „Tähetolmus” kui „Armastus 2002” on valminud defa futurum’i projekti osana.
„Armastus 2002”
Kes see enam mäletab, kuidas see armuelu 2002. aastal täpselt käis. Kuid eesmärgiga oma programmiliste nn tulevikufilmidega (sks Zukunftsfilme) sotsialismist vaimustumist propageerida, oli defa futurum’i kunstilisel töörühmal, eesotsas režissöör Joachim Hellwigiga, juba 70ndate alguses teada, et millalgi tulevikus otsitakse omale kaaslast täitsa naeruväärsel kombel, nimelt tehnoloogia abil. Lisaks on lapsi võimalik kunstlikul teel soetada ja sel meetodil neile ka teatud omadusi valida. Aga mis kõige olulisem: kuulus ja kummaline kannikaid välgutav kohtingusari „Alasti ahvatlus“ oli vähemalt oma algelisel kujul olemas juba siin filmis ja SDV läänelikku tulevikuühiskonda demoniseerida püüdvates helgetes peades!
Stsenaristid Joachim Hellwig ja Claus Ritter väitsid, et filmi taotlus on SDV noored juhatada moraalse sugudevahelise läbikäimiseni ja ühtlasi ka heidutusvahendina näidata tuleviku kapitalistlikku arvutistunud maailma mitteapetiitset ja kentsakat väljavaadet armastusele, kui midagi, millest tuleks eemale hoida. Järeldus? Olevikus on juba niigi maru hea ja õnnis olemine, just sinna see kurss peakski pidama jääma! Olla ju nende filmide kontsept: „ergutada vastutust tuleviku ees“, sest kujutlused tulevikust kujundavad omakorda mõju olevikule. Kuna defa futurum’i filmid olid eelkõige nooremale põlvkonnale suunatud, näidati suurema mõju saavutamiseks filmi „Armastus 2002“ mitte kinodes vaid hoopis diskoteekides.
Sellegipoolest, kogu selle suhteliselt lühikese aja sisse pakitud kirjust melust kavandatud moto niivõrd jõuliselt esile ei tule, kui üldse. Me näeme toona tuntud šlaagrikirjutajast saatejuhti Chris Wallaschit vaheldumisi Berliini Schönefeldi lennujaamas ja siis jälle tantsupõrandal inimesi armastuse ja selle tulevikuperspektiivide üle küsitlemas. Vahele on pikitud stseene Verdi ooperist „La traviata“, Hellwigi poolt professionaalsete tantsijatega läbi viidud tulevikuballett ja väga mõnusalt ülestiliseeritud väljavõtted siledates kostüümides tulevikukehadest armastusemasina ümber toimetas.
Filmiuurija Simon Spiegel toob nende ülestiliseeritud tantsijate parukate-kostüümide ja inimmööbli osas tabavalt esile ilmse šniti võtmise aasta varem välja tulnud Stanley Kubricku düstoopilisest valufilmist „Kellavärgiga apelsin“. Siiski, SDV-s ei jooksnud Kubricku film kunagi kinos ja „Armastus 2002“ publikule need paralleelid osaks ei saanud. Meie publik aga vastupidi, Kubricku filme on näinud, kuid seda kompaktset fantaasialendu kindlasti mitte!
Mõlemad filmid juhatab sisse ulmeuurija Simon Spiegel. Sissejuhatused on inglise keeles, filmid eesti- ja ingliskeelsete subtiitritega.
„Tähetolmus“ ja „Armastus 2002“ jõuavad kinolinale tänu Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkonnale Eestis.
ENG
“In the Dust of the Stars”
A spacecraft from the planet Cynro sets out across the galaxy to respond to a distress call from the planet TEM 4. Upon landing, the rocket finds itself in a curiously dangerous situation. The local inhabitants deny sending a distress call and claim that there is no emergency. The ruler of the planet invites the crew members to a grand celebration, where their senses are clouded by a lavish feast and scantily clad charming dancers, while mind-altering substances mixed into the food manipulate their consciousness. Meanwhile, as the crew, led by the sensitive female captain Akala, falls under the spell of the hedonistic hosts, suspicions deepen that something is amiss. The navigator Suko, left on the spacecraft for safety reasons, makes an unexpected and horrifying discovery…
“In the Dust of the Stars” is an unbelievable, grandiose, and absurd film. If you can imagine a film that blends together the psychedelia of the sixties, the utopian social philosophy of Star Trek, the awkward dialogue of B-movies, aliens wearing glamorous vinyl and leather clothing, and scantily clad space girls dancing, and add to that the fact that the film was made by the repressive Stalinist regime of East Germany, then you have the components for a unique cinematic experience. Aesthetically, this East German film is remarkably similar to space operas filmed in the West. (Both in the Eastern and Western blocs, and even in distant Asian countries, the future was imagined to involve tight-fitting vinyl clothes and strange hairstyles.) However, the relationships between the characters in the film present an idealised view of communist society: equality and a sense of community prevail. Considering the era, the gender distribution in the film is surprisingly progressive: of the six crew members, two are men and four are women (including the ship’s commander). And amidst all this, the film presents strange sexual undertones. The protagonists seem very close, with a sensual, late 1960s “free love” vibe between them.
The film was shot in Romania, using locations such as the Buftea film studio, as well as the Berca mud volcanoes and the Carpathian Mountains. The cast included several stars of the time from the Eastern Bloc – Czech actress Jana Brejchova, German actor Alfred Struwe, Romanian actress Silvia Popvici, and Leon Niemcyzk from Yugoslavia.
DEFA (Deutsche Film AG) was a fully government-controlled film company established in East Germany (GDR) after World War II, tasked with producing feature films, television shows, documentaries, and animations. By the mid-1960s, DEFA had become not only the largest film producer in the country but also the largest film distributor. Although DEFA was obliged to adhere to fairly strict rules regarding the content and themes of films, there was quite a bit of freedom in terms of genre. Thus, films in the science fiction genre also began to emerge under the DEFA brand. From 1971 to 1980, within the DEFA documentary film studio in Potsdam-Babelsberg, under the direction of director Joachim Hellwig, there was an artistic group called defa futurum. Its goal was to document possible future developments in East Germany and to stage them as both feature films and non-feature films. Members of the group met with representatives from various fields of science to discuss all sorts of future-related topics. It was a unique project in the Eastern Bloc countries, which remained unfinished due to the actual development (or lack thereof) in the GDR. Both “In the Dust of the Stars” and “Love 2002” were created as part of the defa futurum project.
“Love 2002”
Who remembers anymore what love life was like in 2002. However, aiming to promote enthusiasm for socialism with their programmatic “future films” ( Zukunftsfilme), the artistic group defa futurum, led by director Joachim Hellwig, already knew in the early 1970s that at some point in the future, people would be seeking companions in a downright ridiculous way, namely through technology. In addition, it was possible to have children artificially and to choose certain characteristics for them using this method. But most importantly: the famous and strange bare-bottomed dating show “Naked Attraction” was at least in its primitive form already present in this film and in the bright heads of the GDR, trying to demonise the Westernised futuristic society!
Screenwriters Joachim Hellwig and Claus Ritter claimed that the film’s intention was to guide the young people of the GDR to moral inter-gender interaction and, at the same time, as a deterrent, to show the unappetizing and bizarre prospect of love in a future capitalist, computerised world as something to be avoided. The conclusion? The present is already quite good and blessed, and that’s where the course should stay! That was the concept of these films: “to stimulate responsibility for the future”, because imaginations of the future in turn shape the present. Since defa futurum films were primarily aimed at the younger generation, to achieve greater impact, the film “Love 2002” was shown not in cinemas but in discos.
Nevertheless, within all this relatively short-term packed fuss, the planned motto does not emerge as forcefully as intended. We see the well-known schlager songwriter and host Chris Wallasch alternately at Berlin Schönefeld Airport and then on the dance floor questioning people about love and its future prospects. Scenes from Verdi’s opera “La traviata,” a futuristic ballet performed by professional dancers under Hellwig’s direction, and very pleasantly exaggerated excerpts of smooth-costumed future bodies working around a love machine are interspersed throughout.
Film researcher Simon Spiegel aptly highlights the obvious borrowing of these exaggerated dancers’ wigs-costumes and human furniture from Stanley Kubrick’s dystopian masterpiece “A Clockwork Orange,” which came out a year earlier. However, Kubrick’s film never ran in cinemas in the GDR, and the audience for “Love 2002” did not receive these parallels. Our audience, on the other hand, has seen Kubrick’s films, but certainly not this compact flight of fancy!
Both films will be introduced by science fiction researcher Simon Spiegel. The introductions will be in English, and the films will have Estonian and English subtitles.
“In the Dust of the Stars” and “Love 2002” find their way onto the big screen thanks to the Embassy of the Federal Republic of Germany in Estonia.
