Tenenbaumid

EST
Wes Andersoni varajane meistriteos aastast 2001.
Jutul lõpp. Muidugi tule vaatama!
No okei…

Tenenbaumide pere kolm last olid täielikud geeniused – kirjanduses, tennises ja äris (vastavalt Gwyneth Paltrow, Luke Wilson ja Ben Stiller). Vahepeal on aga täiskasvanuea pained neile järele jõudnud ning koos lapsepõlvetraumadega nende eksistentsi murdmas. Ühel päeval koputab uksele nende isa Royal (Gene Hackman), raskesti seeditav kuju, kes on laste kasvatamise juurest pikalt eemal olnud. Taaskohtumine toob pinnale hulga mahasurutud tunded ja ühe korraliku draama.

See on terav komöödia, mille teemad on keerulised peresuhted, (vastamata) armastus ja isegi lein. Muidugi on filmis režissöör Wes Andersoni uskumatu detailitundlikkus triumfeerimas nii filmi kunstiosakonnas (need tapeedid…), operaatoritöös ja loojutustamises. Linateos leiab aset New Yorgis, kuid seegi on wesandersonlik stiliseeritud linn, mille vaatelt puuduvad Empire State Building ning hot dog’i kärud ja pildis on perfektse täpsusega see ilu ja valu, mida parasjagu vaja. Mõistagi on filmi tee leidnud suurepärane muusikavalik (Dylan, Nico, Ramones, The Clash, Elliott Smith) ja isegi katusepistrik(!).

Ja nagu vahendas 18.03.2002 Kroonika: „Osades: Owen Wilson („Shanghai sherif“), Gene Hackman („Südametemurdjad“, „Vaenlase tagalas“), Anjelica Huston („Addams Family“), Ben Stiller („Kohtumine äiaga“), Gwyneth Paltrow („Raskelt armunud“), Luke Wilson („Charlie inglid“), Danny Glover („Surmarelv“), Bill Murray („Charlie inglid“).“

ENG
The three Tenenbaum children were prodigies in literature, tennis, and business. But childhood trauma and harsh adulthood hasn’t done them any favours. One day, their long-estranged father, Royal, shows up at their doorstep. His return stirs up a great deal of repressed emotions.
This is a black comedy that delves into complex family dynamics, (unrequited) love and even grief. Of course, the film features director Wes Anderson’s incredible eye for detail — from the production design to the cinematography and storytelling. It’s set in New York, but we see Wes Anderson’s version of the city — no Empire State Building, no hot dog carts, just perfectly curated beauty and melancholy, dosed as needed. And surely, we get one of the best soundtracks ever (Bob Dylan, Nico, Ramones, The Clash, Elliott Smith) and last but not least, also one rooftop falcon(!).