Tundevirvendused

14. augustil lahkus meie hulgast juba väärikas eas Ameerika kino üks erilisemaid naisnäitlejaid Gena Rowlands. Tegemist on neljakordse Emmy ja kahekordse Kuldgloobuse võitjaga, kes sai ühtlasi Hõbekaru parima naisnäitleja rolli eest filmis „Opening Night“ (1977), 2015. aasta Oscaritelt elutööpreemia jpt auhindu.

Rowlandsi kõige imelisemad rollid sündisid koostöös Ameerika indie-kino pioneeri John Cassavetesega (kes mh oli ka Martin Scorsese suur eeskuju ja mentor). Rowlands oli Cassavetese muusa, abikaasa ja laste ema ning, mis kõige olulisem nad jagasid suurt kirge filmitegemise vastu. Kreeka-Ameerika temperamendiga ja entusiasmist pakatanud filmirežissöör Cassavetes oli loojana äärmiselt julge, originaalne ja eksperimenteeriv ning seejuures oli ta ideede realiseerimisel just näitlejatel oluline roll kanda. Cassavetes urgitses suurima empaatia ja lausa haiglase lusti ja äratundmisega inimpsühholoogias ning selles uljas ettevõtmises inimloomust paljastada, etendas just erakordselt võimekas Gena Rowlands paljudes mehe filmides kandvat peaosa.

Käesoleval aastal 40. juubelit tähistav film „Tundevirvendused“ jäi John Cassavetese viimaseks kireprojekti filmiks enne surma. Film on tähelepanuväärne, sest seal kulmineerub Cassavetese senine looming, kus põhimotiivideks on kõikehõlmav armastus ja inimene kõigi oma hämarate sisemiste keerdkäikude ja haavadega, kes üritab selle suure tundega kuidagi toime tulla. See on lummav, provokatiivne ja brutaalselt aus analüüs armastusest, emotsionaalsetest vajadustest, üksindusest ja igatsusest. Pearollides muidugi Gena ja John ise, kes mängivad teineteisest võõrdunud õde ja venda, kes pärast pikka suhtluspausi, emotsionaalse krahhi lävel, teineteisele taas toeks üritavad olla.

Teos pärjati 1984. aasta Berliini rahvusvahelisel filmifestivalil FIPRESCI auhinnaga ja Hõbedase Karuga.