Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle

2014. aastal Veneetsia filmifestivalil parima filmi Kuldlõvi pälvinud teos on Rootsi autorikino lipulaeva Roy Anderssoni kauaoodatud viies mängufilm.

Kompromissitu lavastaja “inimeseks olemise” triloogia viimane osa on imeliselt kentsakas, kaastundlik ja melanhoolne pilk inimelu koomilisele absurdsusele. See on üles võetud režissöörile omase staatilise kaamera stiilis ja kahvatu värviskeemiga. Filmis on 39 üksikasjalikult koostatud pilti, lihtsate eluhetkede vaatlustest unenäoliste fantaasiateni, milles osalevad tosinad ajastule vastavalt riietatud statistid.

Julge, veetlev ja unikaalne Andersson tunnetab eksistentsi tragöödiat, aga võtab elu siiski komöödiana. Lavastajale ainuomaselt suudab ta leida huumorit  sellistes äärmiselt valulikes situatsioonides nagu surm, vananemine, maksmata võlad ja vastamata armastus.

Tõepoolest, mida teha õhtusöögiga, mille eest maksnud mees suri enne kui jõudis kahvli tõsta?   Pinge tühise ja ajatu vahel annab Anderssoni filmile tohutu jõu. Tema filme vaadates üks silm alati nutab ja teine naerab. Taaskord tuleb tõdeda, et inimene on üks kummaline olend.