Üks laulab, teine mitte

Kaks väga erinevat naist, Suzanne (Thérèse Liotard) ja Pauline (Valérie Mairesse), saavad ootamatult sõbraks, kui Pauline on nõus võhivõõrale Suzanne’ile abordi jaoks raha laenama. Edasi näeme nende sõprust 14 aasta vältel, kui elu neid laiali ja taas kokku kannab, taustaks prantsuse 1970. aastate naisõigusliikumine.

Varda oli varem tõde juba otsinud nii Hiinast (fotoreis, 1957), Kuubast („Tervist, kuubalased“, 1963) Vietnamist („Kaugel Vietnamist“, 1967) kui USAst („Mustad pantrid“, 1968) ning jätnud kommunistliku maailmarevolutsiooni otsinguil endast maha rea tänaseks üsna poliitpimedaid töid. Eriti segaseks nii poliitiliselt, loominguliselt kui isiklikult kujunes aga 1960. aastate lõpu Ameerika-elu, kui Varda end seal keset hipiliikumist ja sõjavastast protesti taasavastas.

1970ndateks naasis ta Prantsusmaale ning kirjutas 1971. aastal alla nn. „343 manifestile“, mille autoriks Simone de Beauvoir ja allakirjutanuteks 343 naist, kes tunnistasid, et on teinud abordi, kuigi see oli Prantsusmaal keelatud. Varda võttis osa ka laialdastest naisliikumisprotestidest, mis viisid aborditegemise ja rasedusvastaste vahendite kasutamise õigusi andvate seadusteni 1975. aastal.

Nii nagu see poliitilise fanatismi puhul vahel ikka on, on „Üks laulab, teine mitte“ naiivsem ja plakatlikum, kui mitmedki ta varasemad tööd, aga me näeme teisalt naisi, kes seisavad enda eest, neid ei kujutata ohvrite ega ihaobjektidena, ja neilt ei röövita kübetki agentsust.

See film märgib Varda suure teema kujunemist – tema loomingu keskpunkti tõusis feminism, mis jäi üheks ta põhiteemaks kogu karjääriks. Igal juhul Vardalt täiesti kartmatu teemakäsitlus ajal, mil sellest kõigest eelistati mitte rääkida, ammugi veel pildis kujutada.