Üks päev

On päevi, mil kõik juhtub ühekorraga. Ei toimu midagi erilist, ometi on tunne, et elu ainuke eesmärk on tänane üle elada.

Filmi keskmes on näiliselt ideaalne pere: juristist isa, keeleõpetajast ema, lapsed nagu lapsed ikka, mängu- ja tähelepanujanus. Tüüpilised ungarlased, tüüpilised suurlinlased. Aga mitte miski ei toimi, nagu peaks. Isa kaob hommikul tööle, ema jääb oma keeletundidega ja pere igapäevase tormilise logistikaga hilisõhtuni üksi ning sõidutab lapsi läbi ummikus linna, võideldes tiksuva kella vastu. Aeg ei ole mänguasi, lapsed aga ei saa sellest aru, nii et kõik on alati hiljaks jäämas. Peale aja peab naine pidevalt muretsema ka igasuguste muude asjade pärast, kadunud või unustatud asjade pärast, raha pärast, abielu pärast, laste haiguste pärast, katkise kraani pärast, rumalate kaasteeliste pärast. Suures muretsemises ja surmväsimuses ei jaksa ta mitte midagi päriselt korda teha, energia kulub tulekahjude kustutamisele, et püsiks vähemalt illusioon, et kõik on korras või vähemalt normaalne.

Isegi teineteise kuulamiseks ja teineteisega rääkimiseks ei ole selles maailmas mahti. Filmis ei ole suuri monolooge, katkendlikes dialoogides jääb enamik lauseid lõpetamata. Niikuinii ei kuula neid mitte keegi. Tähendust kannavad pilgud, žestid, lauserõhud. Ja kõige kõnekam lause on: „Kuule…“

Ungari filmiõhtud on publikule tasuta. Saalis on piiratud arv kohti. Omale istekoha tagamiseks palume end registreerida: https://forms.gle/N4gnLefVQRAnZRAa8.