Üksilduse pärastlõunad

„Üksilduse pärastlõunad“ on vaatlev dokk härjavõitlusest. Kohati oodatult verise spektaakli kõrval näeme kogu härjavõitluse subkultuuri oma absurdses veidruses: matadoorid kujutavad justkui ette, et nad on üllad ristirüütlid, kes peavad minema võitlema lohe, mitte härjaga. Verejanuga segunevad sügav katoliiklus, totaalne macho-õhustik segatuna väga feminiinsete aspektidega riietumises ja kehakeeles, ning siiski ka mingi maniakaalne hullumeelsus, sest nad ikkagi riskivad eluga iga kord, kui ringi lähevad.

See film võib olla kohati päris keeruline vaatamine, aga kui moraalsesse tasandisse mitte kinni jääda, on siin lopsakalt nii dokumentalistikat kui kinematograafiat. Õigemini mõjub see film nii värskelt ka seetõttu, et ei ürita peale suruda mingeid õigeid moraalseid ja ideoloogilisi seisukohti, vaid laseb vaatajal oma suhtumise ise kujundada.

Tristan Priimägi