Üürnik: lugu Londoni udust
Kurikuulsa Rappija Jacki loost inspireeritud “Üürnik” kõneleb udust Londonit terroriseerivast sarimõrvarist, nn Kättemaksjast (The Avenger), kes tapab oma ohvreid, noori linalakk-neide teisipäeva õhtuti. Pärast järjekordset roima koputab ühe keskklassi perekonna ridaelamu uksele saladuslik mees, soovides nende juures tuba üürida. Peagi tekivad vastse üürniku ja peretütre, modellinna leiba teeniva blondi kaunitari Daisy vahel soojad tunded, mis valmistavad meelehärmi neiu austajale, politseiuurijast Joele. Ent veelgi alarmeerivamalt mõjub sarimõrvari juhtumi lahendamisega seotud Joele asjaolu, et dändilik üürnik vastab võrdlemisi täpselt Kättemaksja kirjeldusele. Kahtlusi kütab ka üürniku kummaline käitumine – näiteks palub ta majaproual oma toa seintelt eemaldada seal rippunud prerafaeliitlike iluduste portreed – ning pärast järjekordset surmatoovat teisipäeva, mil üürniku salapärasele ärakäimisele järgneb veel üks veetlev laip, otsib politsei tema toa läbi, leides sealt hulga süütõendeid: nahkkotti pistetud revolvri, linnakaardi, millele on märgitud Kättemaksja ohvrite mõrvapaigad, rünnakuid kajastavad ajaleheväljalõiked ja heledajuukselise iluduse foto. Üürniku põgenemine näib tema süüd kinnitavat, ent klaperjahi käigus selgub, et asjad pole sugugi nii, nagu nad näivad.
“Üürniku” lugu võrsub otseselt moodsas linnas indiviidi ümbritseva rahvamassi kaootilisusest ja ettearvamatusest, vastandades reljeefselt üksikisiku (üürnik, Kättemaksja ohvrid) ja anonüümse inimhulga, eraldatud ja kaitstud kodu ning ohtudest küllastunud tänavaruumi. Taustsüsteemi moodustab mitte niivõrd lihtsalt linn kui selline, vaid täpsemalt öine metropol, milles igivana hirm pimeduse ees põimub umbisikulise ja võõrandunud linnaühiskonna elutingimustest lähtuva kollektiivse ängiga. Samu kartusi kangastasid kinolinal 1920. aastate saksa ekspressionistid ja hilisem Ameerika film noir. Toonase saksa ekraanikunsti, täpsemalt Friedrich Wilhelm Murnau ja Fritz Langi otsemõju on “Üürniku” puhul täheldatav ka kinematograafilise vormi – klaustrofoobiat sugereerivate valgusjooniste ja teravalt längus kaamerarakursside – näol. Niisuguste paralleelide tõmbamine pole üksnes spekulatsioon, sest 1920. aastate esimesel poolel töötas Hitchcock mõnda aega Saksamaal, viibides muu hulgas Murnau krestomaatilise linateose “Viimane mees” (1924) võtetel, mis andis talle võimaluse tutvuda sealse filmitööstuse köögipoolega võrdlemisi põhjalikult.
Donald Spoto sõnul avaldub “Üürnikus” esmakordselt Hitchcocki tõmme seksuaalsuse ja tapahimu, ekstaasi ja surma kombinatsiooni poole. Ehkki see oli juba kolmas tema lavastatud linateos, märkis Hitchcock hiljem ühes François Truffaut’le antud intervjuus, et “Üürnik” oli esimene film, milles teostusid tema loomingulise programmi põhijooned. Tõepoolest, selles põnevikužanri kujunemisel olulist rolli mänginud ekraaniloos esinevad mitmed motiivid, millest hiljem said Hitchcocki loome kinniselemendid: kuriteos alusetult kahtlustatav mees, blond kangelanna, oma saladusi kiivalt varjav ja ahistav-ähvardavaks lõksuks moonduv kodanlik kodu, pahaendeline trepp, abieluköidikuile vihjavad käerauad, portreemaalid. Märkimist väärib seegi, et “Üürnikust” said alguse ka Hitchcocki kuulsad kaadrisseilmumised, mille põhjus oli antud juhul kaunikesti proosaline: nimelt ei ilmunud telefonioperaatorit kehastama pidanud näitleja võtte ajaks välja ja Hitchcock otsustas episoodilise rolli tarvis ise kaamera ette astuda.
