Vaenlased
Filmi režissöör on töötanud paarkümmend aastat filmitootmise režiigruppides, aga ka muudes filmiga seotud ametites, 15 aastat on ta vändanud lühi- ja dokumentaalfilme. Ali Derakhshandehi suurt kogemustepagasit arvestades on ilmselgelt välistatud, et tema debüütfilm, mis põhineb Bardia Yadegari suurepärasel stsenaariumil, võiks ebaõnnestuda.
Zoreh on 60ndates eluaastates naine, kes elab pisut pingestatult koos lahutatud täiskasvanud tütre ja vanaldase emaga ühises korteris suures korrusmajas. Naise poeg on teadmata kadunud. Zoreh peab kodus väikest ilusalongi ja pealtnäha on kõik justkui korras. Kuid siis hakkavad elanike postkastidesse tekkima anonüümsed kirjad. Keegi on alustanud Zorehi elu mürgitamist, vaimset ahistamist, tema elu varjatud poole avalikustamist. Kes, mispärast ja kas kirjade sisul on ka mingit alust?
Heale Iraani filmile omaselt pole see kaasaegne draama mingi lihtne kolme duuri lugu. Ladusa filmiliku jutustamise taha on peitunud mõttestruktuurilt tihe film. Tähelepanelik vaataja märkab kindlasti, kuidas lavastaja kasutab oskuslikult pildirežiid, et järk-järgult pinget kasvatades tuua esile filmi mõte: paljudele inimestele tuttav tunne sisulisest üksindusest ja sellest tingitud vaimsest enesepiitsutusest, vaatamata sellele, et sinu kõrval on lähedased inimesed ja on olemas kogukond, kellega samastuda.
Mihkel Möölman