Vagabund

Mona Bergeroni (Sandrine Bonnaire) külmunud surnukeha leitakse maalt maanteekraavist. Politsei hakkab taastama ta liikumist viimastel päevadel ning usutlustest inimestega, kes Monaga kohtusid, kujuneb meie ees välja retrospektiivne pilt ühest naishulkurist, kellel on ühiskonnast oma tugevad arusaamad.

Kuigi prantsuskeelne pealkiri on tõlkes „Ilma katuse või seaduseta“ ja ingliskeelset „Vagabondi“ võiks ka „hulkuriks“ tõlkida tundus, et nimekuju „Vagabund“ aitab kõige paremini filmi identifitseerida. Sest see veel puudus, et tundmatu pealkirjatõlke tõttu jääks vaatamata see Varda kõige tunnustatum mängufilm, mis võitis kõigile ootamatult Veneetsia festivali peapreemia Kuldlõvi.

„Vagabund“ on tehniliselt mitmeti erakordne. Film algab peategelase tutvustamisega, aga surnult, ning me saame teda nägema põhiosas vaid tagasivaadete kaudu. Film koosneb 12st kaamerasõidust ehk dolly shot’ist paremalt vasakule, iga sõidu hingetõmbepausiks on libadokstseenid intervjuudest Mona viimaste päevade tunnistajatega. Iga dolly shot algab elemendiga, millel kaamera peatus eelmise lõpus. Kaamera liigub küll Monaga kaasa, ent valib oma teekonnaks tihti veidi erineva raja, liikudes kinematograafilises mõttes oma subjekti suhtes „ebaloogiliselt“ asjade tagant läbi, vahel maha jäädes, siis jälle ette minnes.

Mona ise on väga intrigeeriv karakter, kuna teda pole püütud mitte millegagi meeldivaks teha. Ta on räpane, läbivalt konfliktne ja halva iseloomuga, püüdmatagi sobituda meie arusaama kodanikust, naisest või isegi hulkurist. Ainus, millest ta hoolib, on vabadus, ja sellisena ta ongi tõeliselt vaba – ka meie ootustest temale. Mona on naine, kes kõnnib omapead, ja seda, kas tema surm on tragöödia või printsipiaalsuse võit, on vaataja silmades. Haaravad on ka temaga kohtuvad kõrvategelased, keda iseloomustavad isekus, empaatia, väiklus või lihtsalt ükskõiksus.

Sight & Soundi kõigi aegade 250 parima filmi edetabelist leiame lausa neli Varda filmi, nende seas ka „Vagabundi“ 101. kohalt.