Varastatud kohtumine

Leida Laiuse viimane mängufilm käsitleb jätkuvalt naise saatust psühholoogilise draama võtmes. Filmi peategelane Valentina on venelanna, kes on kasvanud Eesti lastekodus ja ei tea oma tegelikku päritolu. Kui Valentina vabaneb vanglast, otsustab ta sõita tagasi Eestisse, et otsida üles oma poeg Jüri. Naine on pojast aastaid tagasi loobunud ja poiss on lapsendatud. Nüüd usub ta kindlalt, et koos pojaga muutuks tema elu täielikult. Lastekodus kasvanuna ei tea ta ise oma vanematest midagi ja paneb saatuse keerdkäigud selle arvele. Pojale, keda ta südamest armastab, soovib Valentina paremat tulevikku. Kui ta aga poja lõpuks Tartust, heal järjel ja kultuursest eesti kasuperest leiab, kerkib tema ette küsimus, mida ta ei osanud oodata.

Leida Laius on nimetanud “Varastatud kohtumist” mõtteliseks järjeks filmile “Naerata ometi”. Uurinud lastekodudest pärit noorte edasist käekäiku, võis ta tõdeda kurba statistikat, mille kohaselt enam kui pooltel kasvandikest ei kujunenud elu normaalseks.

Valentina rolli kehastab suure sisemise energiaga Maria Klenskaja. Tema kohati jõhker, samas ebalev ja meeleheitel abi otsiv peategelane on veenev ja hingeminev. Saavutus on ka Sulev Luik saamatu ja ujeda eesti mehe rollis. “Varastatud kohtumine” tunnistati 1990. aastal XII naisrežissööride festivalil Veneetsias parimaks filmiks ning võitis Grand Prix Lillian Gishi preemia rahvusvahelisel naisrežissööride festivalil Los Angeleses.