Vee puudutus

Guillermo del Toro kasutab filmis “Vee puudutus” kõiki neid võtteid, mis on teinud ta ainulaadseks. Ta valab oma südame, hinge ja märkimisväärses koguses meisterlikkust sellesse kaunisse kummalistest olenditest rääkivasse muinasloosse. Õrn austusavaldus nii tema eelkäijatele Hollywoodi kuldajastul kui ka neile, kes püüdsid esimestena tabada koletisemüütide vaimu, on see film del Toro kõige kõrvetavam ja sulnim, hoidudes õuduse teravatest nurkadest ja suunates soojahoovuse ülitäpselt kalibreeritud raamidesse.

Del Toro annab vaatajale palju, mida januselt juua. Ajastu, mil filmi tegevus aset leiab – 1960ndate külm sõda –, peaks viitama esteetikale, kuid režissöör ja kunstnik Paul Austerberry on surunud selle barokkvärvidesse, tööstuslikku atmosfääri, nõretavasse teispoolsusesse, muinasjutumaale, mis eksisteerib üksnes igaviku ajatsoonis.

Meile tutvustatakse Eliza Espositot, kes on alandlik koristaja ja käib öösiti koos oma sõbranna Zeldaga koristamas ülikõrge turvalisusega valitsuslaborit. Elizal tekib kohe side olendiga, kelle vastiku loomuga agent Strickland on Amazonist kohale vedanud ja tanki pannud.

Del Toro on loonud võluvalt empaatilise olendi ja asetanud ta Hollywoodi kuldajastusse, kust ei puudu kunagi laul ja tants.

“Vee puudutus” kandideeris 13 Oscarile, ning tõi neist koju lausa neli – lisaks parima filmi auhinnale võitis film lisaks ka parima lavastaja, parima originaalmuusika ja parima kunstnikutöö kuldmehikese.